Praegu on käes see aeg kui iga natunegi kasvõi vigadega kirjutada mõistev olevus peab omi mõtteid koertest avaldama. Ikka negatiivseid loomulikult. Ikka manitsevaid nagu oleksid ise kuradima targad! Aeg on muidugist õige, sest kui sind muidu ei avaldata, siis praegu on lootust, et keegi vähemalt veebi selle üllitise ikka pistab. Ajakirjanikud on mõistagi esirinnas ja [...]
Kui ma olen Eesti ühe pikaaegsema ja tuntuma loomakaitsja Heiki Valneriga umbes neli minutit rääkinud, ei saa ma enam midagi aru. Tunnen, et vaja läheks tahvlit ja markerit ja hulga igasuguseid selgitavaid nooli ja noolekesi. Enda arust pöördusin lihtsa küsimusega: miks on tänapäeva Eestis nii palju loomakaitseorganisatsioone.
Perenaise käest ootamatult lahti rabelenud Pekingi paleekoer sööstis otse auto alla. Tema ravijuhtumit komplitseerib asjaolu, et tegemist on Ukraina sõjapõgenike koeraga ja omanikel puudub raha kliinikuarvete eest tasumiseks.
Alkoholism, vilets vaimne tervis, enesetapud, haigused või lihtsalt elu hammasrataste vahele jäämine - hoolimatu loomapidamise taga võivad peituda sügavamad probleemid, millega loomi päästvatel organisatsioonidel tihti tuleb kokku puutuda. Nii mõnigi kord ehmatavad sellised majapidamised ka paljunäinud loomapäästjaid.
Kurikuulsa loomapidaja tõttu kutsuti möödunud nädalal kokku riigiasutuste ümarlaud. Mõni päev hiljem sundis mehe äkiline manööver traktoriga PTA ametnikke autost põgenema.
Kas vanainimestele võib koera anda? Kas lapsed ja koerad sobivad kokku? Küsimustele vastab loomapäästja Heiki Valner.
Jaanuaris elukaaslase koera pussitanud Vladislav pääses kriminaalmenetlusest vaatamata Loomapäästegrupi poolt politseile tehtud avaldusele.
„Taolist asja kuulen ma oma avaliku loomapäästja karjääri jooksul esmakordselt, et looma tulistanud inimene ise ühendust võtab, oma tegu kahetseb ja vabatahtlikult kõik raviga seotud kulud katab. Summad ei ole üldse väikesed. Tulistamise mõistan ma loomulikult hukka, aga sellele järgnenud aumehelikku käitumist saan vaid tunnustada – olid mees ja tegid ning võtsid vastutuse. Müts maha!“ [...]
Möödunud laupäeva õhtul jäi Tartus auto alla kass, kes saadud löögist hukkus. Autojuht pani kassi kilekoti sisse ning tõstis ta õnnetuskoha lähedale kõnnitee äärde. «Surnud kassi äravedu ei õnnestunud korraldada,» avaldas sotsiaalmeedias oma kogemust jaganud naine. Kuhu tuleks hukkunud loomast teatada?
Õhtul maalt koju sõites nägi Rena sõiduteel mingit hunnikut. «Arvasime, et suur kass on tee peal,» ütleb ta. Peatudes ja asja lähemalt uurides selgus aga, et üksteise otsas keset teed olid kolm kassipoega. Lisatud loomakaitsja kommentaar.