Hea teada

Eestis on kümneid ja kümneid organisatsioone, kelle eesmärgiks on erinevate loomaliikide aitamine. Tavainimene on reeglina raskustes ega tea kuhu vajaduse tekkimisel helistada?

Siia lehele on koondatud erinevate ametkondade ja ühingute kontaktid.

Loomakliinikud 24h

Kassidega tegelevad organisatsioonid

Liiklusõnnetused loomadega on karm paratamatus ja see arv on tõusuteel. 2017. aastal oli liiklusõnnetusi metskitsedega 2916 ja 2018. aastal 4408.

2019 aasta numbrid on veel trööstitumad:

  • Metskits – 4885
  • Põder – 219, millele lisandub 18 juhtumit kui loom sai viga, aga jooksis metsa. Siit tuleb maha arvata 27 juhtumit, mis toimusid rongiga.
  • Metsiga – 103
  • Ilves – 6
  • Hundid – 3
  • Hirv ja karu – 10

Rebaste, kährikute ja väiksemate metsloomade, aga ka lemmikloomadega toimunud õnnetuste üle arvet ei peeta. Ka eelloetletud metsloomadega toimunud õnnetusi on ilmselt rohkem, sest kõik autojuhid ei anna ka kokkupõrkest teada. Enim õnnetusi metsloomadega toimub varahommikul või hilisõhtul. Kuidas siis pärast õnnetust käituda?

  • Taga üldine ohutus – peata sõiduk ja lülita sisse ohutuled, halva nähtavuse korral aseta teele ka ohukolmnurk
  • Kui inimesed said viga, siis helista viivitamatult häirekeskuse numbrile 112
  • Vigastatud või hukkunud suuremast loomast teavita Keskkonnainspektsiooni, helistades valvetelefonile 1247
  • Väike- ja lemmikloomadega toimunud õnnetuste puhul helista pigem vabatahtlikele loomapääste- ja -kaitsega tegelevatele ühingutele.  Anna teada ka siis kui loom suutis põgeneda
  • Linna või asula piires hukkunud loomadest informeeri kohalikku varjupaika, kelle ülesandeks on korjuste koristamine
  • Pildista sündmuskoht üles, et tõestada juhtunut. Kindlustusfirmas võib see kasuks tulla
  • Võta ühendust oma kindlustusseltsiga ja kooskõlasta edasine käitumine. Kohustuslik liikluskindlustus ei kata looma tekitatud kahjusid, küll aga kasko

Lemmik- ja põllumajandusloomade omanikele teadmiseks!

Loomaomanikku ei saa vastutusele võtta kui ta lemmik või põllumajandusloom lihtsalt vabalt ringi liigub ja kahju ei tekita. Nii järgnebki kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise eest väärteo vastutus üksnes juhul, kui eeskirja rikkumisega on tekitatud varalist kahju või põhjustatud inimesele tervisekahjustus.

Küll aga peavad loomaomanikud korvama igal juhul nende looma põhjustatud kahju, sh autojuhtidele tekkinud varalise kahju. Loomapidamist loetakse seaduse silmis suurema ohu allika valitsemiseks ning tekitatud kahju osas kohaldub riskivastutus ehk süüst sõltumatu vastutus. See tähendab, et loomapidaja vastutus võib järgneda ka juhul, kui ta ei rikkunud nõuetekohast hoolsuse taset, sh erinevaid eeskirju.

Loomapäästegrupp paneb autojuhtidele südamele, et nad ei jätaks vigastatud looma või lindu piinlema vaid otsiksid abi, teatades võimalikult täpse õnnetuse toimumiskoha. Täname!

Loomapidaja vastutus saab olla tsiviilõiguslik ning karistusõiguslik ning rikkujat saab vastutusele võtta väärteo- või kriminaalkorras. Allolevalt selgitame loomapidaja vastutuse aluseid ja selgitame kuidas käituda kui olete sattunud koerarünnaku ohvriks.

Väärteovastutus

Omavalitsuste kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirjades reeglina nõue, et loomapidaja peab tagama järelevalve oma looma üle, välistama omapäi hulkumise ja teistele inimestele ning loomadele kallaletungimise võimaluse. Seega, kui võõras koer ründab teid või teie looma avalikus kohas või ka teile kuuluval territooriumil, saab selle koera omanikku väärteokorras kohaliku omavalitsuse kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise eest vastutusele võtta. On oluline meeles pidada, et loomapidajat saab karistada ainult neil juhtudel, kui rikkumine põhjustas varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse

Rünnaku ohver peaks koheselt esitama avalduse politseile või omavalitsuse vastavale ametnikule, tuues ära täpse asjaolude kirjelduse ja võimalusel ka tunnistajate ja loomaomaniku andmed. Kindlasti tuleb nii inimesele, aga ka teie loomale tekitatud vigastuste osas pöörduda arsti poole nii õigeaegse ravi kui arstitõendi saamiseks.  Arstitõendi vajadus tekib kahjude väljanõudmiseks.

Tsiviilõiguslik vastutus

Teise õiguskaitsevahendina on ohvril kahju tekkimise korral võimalus esitada võlaõiguslik nõue kahju tekitanud agressiivse koera omanik vastu. Reeglina kuuluvad hüvitatava kahju alla ravikulud, katkised riided, hukkunud looma varaline väärtus, aga samuti ka moraalne kahju. Võlaõigusseaduse § 1056 kohaselt vastutab suurema ohu allika valdaja või valitseja suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst.

Võlaõigusseaduse § 1060 kohaselt loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest ja ta peab korvama ründega tekitatud kahju. Loomapidaja vastutus seaduses on reguleerutud nn riskivastutusena. Teisisõnu kohustub looma omanik hüvitama tekitatud kahjud hoolimata sellest, kas tema tegevusele üleüldse midagi ette heita saab. Tegemist on süüst sõltumatu vastutusega, mis kaasneb tavapärasest ohtlikuma tegevusega. Seaduse kohaselt loetakse loomapidamist tavapärasest ohtlikumaks tegevuseks, kuivõrd loomad võivad olla kontrollimatud ja ettearvamatud.

Esialgu tuleks pöörduda kahju nõudega otse looma eest vastutava isiku poole ning nõude rahuldamisest keeldumisel kohtu poole. Ka siinkohal on väga oluline üles märkida sündmuse toimumise koht ja aeg, asjaolude võimalikult täpne kirjeldus ja muud teadaolevad kontaktandmed. Kindlasti tuleb nii inimesele kui loomale tekitatud vigastuste osas pöörduda arsti poole nii õigeaegse ravi kui arstitõendi saamiseks. Ravikulude ja teiste kaasnevate kulude tõendamiseks tuleb alles hoida kõik arved ja tšekid.

Kriminaalvastutus

Teatavate asjaolude esinemisel on võimalik teid või teie looma rünnanud koera omanikku võtta vastutusele ka kriminaalkorras. Nimelt, kohaldatakse loomadele asjade kohta kehtivaid sätteid. Karistusseadustiku § 203 käsitleb võõra asja rikkumist ja hävitamist ning kui sellega on tekitatud oluline kahju, siis saab karistada vastutavat isikut kriminaalkorras rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

KarS § 205 käsitleb võõra asja rikkumist ja hävitamist ettevaatamatusest ning sellisel juhul on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus, kui tekitatud kahju oli suur. Seejuures oluline on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt ning suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Lisaks saab vastavate aluste esinemise korral agressiivse looma omanikku vastutusele võtta kriminaalkorras ka inimesele raske terviskahju tekitamise eest või raske terviskahju tekitamise eest ettevaatamatusest.

Omaniku järelvalveta vabalt ringi jooksev koer on seaduse mõistes hulkuv loom. Kohalikul omavalitsusel on õigus ja kohustus selline loom varjupaika toimetada ning nõuda kaasnevad kulud sisse omanikult. Hulkuva looma omanikku saab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel karistada kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise eest rahatrahviga kuni 800 eurot, kui rikkumisega on põhjustatud varaline kahju või tervisekahjustus.

Jahiseaduse alusel kehtestatud määruse kohaselt arvestatakse loomapidajale tema koera poolt jahiuluki mahamurdmise eest keskkonnale tekitatud kahju eest järgnevad kahjumäärad:

pruunkaru – 2000 eurot

põder –  800 eurot

metskits ja metssiga – 400 eurot

NB! Tiine isendi puhul kahjumäärad kolmekordistuvad.

Kui teie lemmikloom pääses aiast välja ja läks kaduma, siis esimene koht, kust teda otsida, on kohalik loomade varjuapaik. Kindlasti tehke kuulutus ka sotsiaalmeediasse, sest väga paljud “rändurid” on just niimoodi oma kodutee taas üles leidnud. Eestis reguleerib omaniku kindlaks tegemist, hulkuvate loomade püüdmist, pidamist, aga ka hukkamist määrus, mida korraldab kohalik omavalitsusüksus oma haldusterritooriumil. Paraku pole meil ühtset süsteemi, kuhu hulkuvast loomast teada anda. Osa omavalitsusi soovib, et looma leidnud inimene helistaks esmalt neile. Teised tahavad, et helistataks lähimasse loomade varjupaika ja kolmandad omakorda nõuavad, et varjupaik iga väljakutse nendega kindlasti eelnevalt kooskõlastaks.

Varjupaikade MTÜ tegi inimeste elu lihtsamaks ja koondas kõik vajalikud kontaktid ühele lehele kokku. Vajuta sellele lingile ja klõpsa aga Eesti kaardil oma linnale või vallale ning seal avanevad vastutava ametniku või varjupaiga kontaktandmed. Omavalitsustes, kus pole kindlat korda kehtestatud, avaneb lehekülg omavalitsuse üldkontaktidega. Sel juhul võtke ühendust keskkonnaspetsialistiga, kes selliste küsimustega reeglina tegeleb või helistage omavalitsuse üldnumbril.

Loomaomanikule teadmiseks, et kehtiva korra kohaselt peab loomade varjupaik esimesed 14 päeva peale looma saabumist otsima tema omanikku. Peale kahe nädala möödumist tohib looma anda uude kodusse või eutaneerida. NB! Aega hakatakse lugema looma pildi ja/või kirjelduse avaldamise hetkest, mitte varjupaika saabumisest!

Tallinn

Paljassaare tee 85, 10313, Tallinn

Info: 51 41 431, tallinn@varjupaik.ee

———————————

Harjumaa. Teenindab osaliselt ka Rapla- ja Järvamaad

 Sinirebase 24, 11217, Tallinn

Info: 631 4747 (24h), 53 494 045 (10-17)

info@loomadehoiupaik.ee

———————————

Tartu ja Tartumaa. Teenindab osaliselt ka Põlva- ja Valgamaad

Roosi 91K, Raadi linnaosa, 51009, Tartu

Info:  53 339 272tartu@loomadevarjupaik.eu

———————————

Viljandi ja Viljandimaa

Tüma, Mustivere küla, 71067, Viljandi vald

Info: 52 38 626viljandi@varjupaik.ee

———————————

Pärnu ja Pärnumaa

Raba 32, 80041, Pärnu
Info: 52 46 705parnu@varjupaik.ee

———————————

Võru ja Võrumaa

Lühike 3, 65604, Võru
Info: 53 404 223voru@varjupaik.ee

———————————

Valga ja Valgamaa

Laatsi 11a, 68205, Valga
Info: 52 99 880valga@varjupaik.ee

———————————

Lääne-Virumaa

Kasarmu 3, 44317, Rakvere
Info: 53 090 510virumaa@varjupaik.ee

———————————

Läänemaa

Viigardi, Vilkla küla, Ridala vald, 90422, Läänemaa

Info: 52 38 957, laanemaa@varjupaik.ee

———————————

Ida-Virumaa 

Tehnika põik 3, Kohtla-Järve, 30331, Ida-Virumaa

Info: 58018486 ( eesti),  52815445023741 (vene)

greydogs2000@mail.ru

———————————

Saaremaa

Information: 58 370 708, saareloomad@saareloomad.ee

Lemmik- ja põllumajandusloomade heaolu üle teostab järelvalvet Veterinaar- ja Toiduamet (VTA). Siit leiate maakondade veterinaarkeskuste loomakaitse ja loomatervishoiu eest vastutavate ametnike kontaktid.

PÕHJA REGIOON

Harjumaa veterinaarkeskus – Väike-Paala 3, 11415, Tallinn,  658 0420

Harles Kaup, juhtivspetsialist
Mob. 518 4925, E-mail: harles.kaup@vet.agri.ee

Ljudmila Bokova, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 658 0433, Mob. 5886 6001, E-mail: ljudmila.bokova@vet.agri.ee

Raplamaa veterinaarkeskus – Kuusiku tee 6, 79511, Rapla, 489 2590

Riina Kaukver, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 489 2591, Mob.515 2338, E-mail: riina.kaukver@vet.agri.ee

LÄÄNE REGIOON

Hiiumaa veterinaarkeskus – Hiiu mnt 3, 92101, Käina, 46 22030

Piibe Kivisilla, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 4622030, Mob. 56979708, E-mail: piibe.kivisilla@vet.agri.ee

Läänemaa veterinaarkeskus – Jaani 8,  90502, Haapsalu, 47 24  795

Tõnu Erik, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel.47 24792, Mob. 5663 1259, E-mail: tonu.erik@vet.agri.ee

Viljandimaa veterinaarkeskus – Vabaduse plats 4, I korrus, 71020, Viljandi, 435 0020

Velta Riisalo, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 435 0024, Mob. 525 1937, E-mail: velta.riisalo@vet.agri.ee

Tony Oijuland, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 435 0023, Mob. 5629 5235, E-mail: tony.oijuland@vet.agri.ee

Pärnumaa veterinaarkeskus – Haapsalu mnt 86, 80010, Pärnu, 44 71614

Aavo Lumi, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Mob. 516 9817, E-mail: aavo.lumi@vet.agri.ee

Marina Klaassen, peaspetsialist, loomakasvatusettevõtete kontroll
Tel. 4471615, Mob.5330 5974, E-mail: marina.klaassen@vet.agri.ee

Saaremaa veterinaarkeskus – Kohtu 10, 93802, Kuressaare, 45 31 403

Andro Jürisson, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 45 33 501, Mob. 526 8188, E-mail: andro.jurisson@vet.agri.ee

LÕUNA REGIOON

Põlvamaa veterinaarkeskus – Puuri tee 1,  63308, Põlva, 799 4413

Peep Mälberg, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 799 4422, Mob. 523 3097, E-mail: peep.malberg@vet.agri.ee

Anita Põld, peaspetsialist, loomatervishoid ja loomadega kauplemine
Mob. 5345 7096, E-mail: anita.pold@vet.agri.ee

Tartumaa veterinaarkeskus – Tähe 4, 51010, Tartu, 740 1208

Peeter Kukk, loomakaitse peaspetsialist
Tel. 740 0440, Mob. 527 9609, E-mail: peeter.kukk@vet.agri.ee

Toomas Kalja, loomatervishoiu peaspetsialist
Tel. 740 0440, Mob. 505 3393, E-mail: toomas.kalja@vet.agri.ee

Urmas Pallon, loomatervishoiu ja loomakaitse juhtivspetsialist
Mob. 504 8669, E-mail:urmas.pallon@vet.agri.ee

Valgamaa veterinaarkeskus – Tartu mnt 79, 68205, Valga, 766 6712

Virgo Roose,loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Mob. 5340 9809, E-mail: virgo.roose@vet.agri.ee

Võrumaa veterinaarkeskus – Jüri tn 18 , 65608, Võru, 78 23490

Seido Suija, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Mob.  505 4096, E-mail: seido.suija@vet.agri.ee

Elle Horn, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Mob.  503 2667, E-mail: elle.horn@vet.agri.ee

IDA REGIOON

Ida-Virumaa veterinaarkeskus – Pargi 15, Jõhvi linn, 41589, Ida- Virumaa,  33 66774

Eda Laas, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 33 66772, Mob. 51 64 094, E-mail: eda.laas@vet.agri.ee

Jõgevamaa veterinaarkeskus – Ravila 10, 48306, Jõgeva, 77 20200

Arbo Kepp, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 77 20206, Mob. 513 3818, E-mail: arbo.kepp@vet.agri.ee

Järvamaa veterinaarkeskus – Pärnu 58, 72712, Paide,  38 54520

Andrus Leis, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 385 4521, Mob. 5326 4669, E-mail: andrus.leis@vet.agri.ee

Linda Vooremäe, loomatervishoiu peaspetsialist
Tel. 3854525, Mob. 504 3618, E-mail: linda.vooremae@vet.agri.ee

Lääne-Virumaa veterinaarkeskus – Neffi 2, Piira, 46607, Lääne-Virumaa, 32 32050

Kaja Vainula, loomatervishoiu ja loomakaitse peaspetsialist
Tel. 323 2052, Mob. 5693 0410, E-mail: kaja.vainula@vet.agri.ee

Ülle Uus, loomakaitse peaspetsialist
Tel. 323 2052, Mob. 5693 0429, E-mail: ulle.uus@vet.agri.ee

Aivo Porro, loomatervishoiu peaspetsialist
E-mail: aivo.porro@vet.agri.ee

Kaia Maurus, loomatervishoiu peaspetsialist
Tel. 323 2050, Mob. 513 6032, E-mail: kaia.maurus@vet.agri.ee                                                     

Veterinaar- ja Toiduameti vihjetelefoni number:

605 4750 

Automaatvastajale laekunud tarbijate vihjed salvestatakse ning registreeritakse.

Peale kõne registreerimist suunatakse iga vihje vastava ala spetsialistile, kes jätkab pretensiooni edasist  menetlemist.

Paljudes omavalitsustes on koerte kiipimine ja registreerimine kohustuslik. Tallinnas on samad reeglid kehtestatud ka kassidele.

Mis on mikrokiip?

Mikrokiip on väike elektroonilist informatsiooni sisaldav biokapsel, mis kannab endas täiesti ainulaadset digitaalset 16-kohalist numbrikombinatsiooni.

Kuidas seda paigaldatakse?

Loomaarst paigaldab mikrokiibi loomale naha alla vastava süstlalaadse instrumendiga. Seetõttu ei ole protseduur valulikum kui tavapärane vaktsineerimissüst. Naha alt on ta kiibilugejaga hõlpsasti leitav.

Kuidas see looma seest üles leitakse?

Mikrokiibi olemasolu saab kontrollida spetsiaalse mikrokiibi lugejaga. Kui kiip on olemas, ilmub kiibilugeja ekraanile number. Enamasti paigaldatakse kiip vasakule poole kaelale ja see hõlbustab selle leidmist.

Kuidas kaitseb mikrokiip looma?

Mikrokiipimine on garantii looma omaniku väga kiireks tuvastamiseks. Kiibist on kasu ka omandiõiguse tõestamisel juhtudel kui loom on varastatud.

Kas mikrokiip koera sees ohustab koera või omaniku tervist?

Mikrokiip ei kanna endas mingit laengut, ei väljuta kiirgust ega põhjusta kudede kahjustumist. Mikrokiip aktiveerub ainult lugemisaparaadilt tuleva signaali toimel.

Mida nende andmetega peale hakata?

Mikrokiibitud loom kantakse loomaomaniku avalduse alusel üle-eestilisse lemmikloomaregistrisse www.lemmikloomaregister.ee, mis on seotud üle-euroopalise registri Europetnetiga. Loomaomanik võib kanda looma ise läbi riigiportaali „Kohalike omavalitsuste lemmikloomade registrisse“ või paluda selleks kohaliku omavalitsuse poolt volitatud töötaja abi.

NB! Kiip ilma vastava andmebaasita on kasutu numbrikombinatsioon, kuid andmebaasist leiab looma omaniku ja tema kontaktandmed hõlpsasti üles. Seetõttu tuleb lemmikloom ka kindlasti registrisse kanda.  Kahjuks on Eestis täna veel lemmikloomaregistritega paras segadus.

KASSIDE JA KOERTE PIDAMISE EESKIRJADE VASTUOLUD SEADUSEGA

Kodanikel on probleeme seoses kasside ja koerte pidamise eeskirjadega.  Nimelt on eeskirjades hulganisti sätteid, mis tekitavad küsimusi ja lahkarvamusi. Eelkõige on mureks eeskirjade sätted, mis reguleerivad loomade arvu peres, nõuavad loomapidamiseks kortermajas teiste korteriomanike nõusolekut, keelavad hulkuvate  loomade toitmise, lubavad hukata hulkuvaid loomi. Käesoleva infomaterjali eesmärgiks on selgitada, millised on enamlevinud seadusega vastuolus olevad sätted ning kuidas käituda kui vastavate sätete alusel on loomapidajat trahvitud või hoiatatud.

Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) on antud probleemidega tegelenud kõige kauem ning nende juristide sõnul on kohalike omavalitsuste kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirjadega seonduv temaatika väga terav. Eelkõige on probleemiks selliste eeskirjade vastuolu seadustega ning koguni Põhiseadusega. Kummaliste, äärmuslike ning õigusaktidega vastuolus olevate ebaselgete normide kehtestamise eesmärk on ELL hinnangul omavalitsuste viis lahendada hulkuvate loomadega kaasnevaid probleeme. Selline tegevus normide kehtestamisel ei ole õiguspärane ega lubatud riigivõimu teostamisel.

HULKUVATE LOOMADE TOITMISE KEELD

Nii mitmedki omavalitsused on keelanud kasside ja koerte pidamise eeskirjaga hulkuvate loomade toitmise ning asunud selle keelu alusel ka kodanikke sanktsioneerima. Siinkohal on oluline teada, et hulkuvate loomade toitmise keeld on vastuolus põhiseadusega ning selles osas on seisukohta avaldanud ka õiguskantsler (õiguskantsler on algatanud ka toitmise keeldu rakendanud omavalitsuste suhtes järelevalvemenetluse). Seadustega vastuolus olevaid eeskirjade sätteid isikud järgima ei pea.

Osad omavalitsused on seisukohal, et looma toitmisega saab isik looma omanikuks ning toitmine halvendab hulkuva looma olukorda, kuivõrd toitja ei täida kõiki loomaomanikule pandud nõudeid, vaid üksnes toidab ning looma kinnipüüdmine on seetõttu ka raskendatud. ELL selgitab, et pelgalt looma toitmisega omanikuks siiski ei saa. Omanikuks saamine eeldab isiku tahet ning hoolitsemist ja käitumist looma eest kui omanik. Paljudel hulkuvate loomade toitjatel puuduvad vahendid ja võimalused loomade endale võtmiseks ning seetõttu üritavad nad võimaluste piires looma olukorda leevendada. Seetõttu ei saa isikule süüks panna asjaolu, et ta ei asu looma eest hoolitsema kui omanik. ELL hinnangul ei halvenda hulkuvate loomade toitmine nende olukorda mingil moel. Ka loomade püüdmise raskendamine ei ole argument, mis lubaks nimetatud keelu sätestamist. Omavalitsustel on alati võimalus teha toitjatega looma kinnipüüdmiseks koostööd. Kohaliku omavalitsuse suutmatus probleemi seaduses sätestatud viisil lahendada ei õigusta  sellise äärmusliku meetme (toitmise keelustamine) rakendamist. Loomade toitmata jätmine võib loomi veelgi rohkem inimesest võõrutada. Hulkuvate loomade toitmine säilitab vähemalt mingisugusegi kontakti inimesega.

Küll aga peaksid kõik kodanikud teadma, et looma leidmisest tuleb teavitada viivitamatult kohalikku omavalitsust, et hulkuv loom saaks võimalikult kiiresti omanikule tagastatud või vajadusel varjupaika viidud. Nimelt on kohalikul omavalitsusel seadusega sätestatud kohustus korraldada hulkuvate loomade kinnipüüdmine, varjupaika toimetamine ning omaniku kindlakstegemine või uue omaniku otsimine. Seega tuleb hulkuvast loomast teavitada omavalitsust. Kahjuks näitab ELL praktika, et väga suur osa Eesti kohalikke omavalitsusi pole suutnud tagada seaduses sätestatud kohustust korraldada hulkuvate loomadega seonduv ning tihtipeale looma leidmise teatele ei reageerita või koguni keeldutakse asjaga tegelemast. Kui vaatamata kohesele teavitamisele omavalitsus keeldub loomaga tegelemast, siis võib julgelt pöörduda Eestimaa Loomakaitse Liidu poole, kes on valmis omavalitsustega suhtlema aitamaks kaasa probleemi kiiremale lahenemisele. ELL rõhutab, et omavalitsust ja võimalusel ka varjupaika tuleb hulkuvast loomast teavitada kohe tema avastamise järgselt.

LOOMADE ARVU PIIRAMINE KORTERELAMUS

Sageli on omavalitsused kehtestanud oma eeskirjades sätteid, kus piiratakse lemmikloomade arvu korteris või nõutakse korteris looma pidamiseks teiste kortermaja elanike nõusolekut.

ELL selgitab, et õigus looma omada on igaühe põhiseaduslik õigus ning kortermaja teistelt elanikelt selleks nõusolekut küsima ei pea. Samuti on põhiseadusega vastuolus loomade arvu piiramine peres. Vastavad sätted on vastuolus ka omandit puudutavate õigusaktidega.

Küll aga peaksid inimesed loomade pidamisel lähtuma loomakaitseseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest, kus on sätestatud nõuded söötmisele ja jootmisele, liikumisvabadusele, ruumile, ravimisele jne. Samuti tuleb arvestada ka naabrite õigustega ning tagada, et kaasnevad negatiivsed mõjud (nt koera haukumine, ulgumine) ei oleks ülemäära häirivad ega kahjustaks oluliselt naabrite õigusi oma omandi kasutamisel. Seega tuleb alati looma võtmisel jälgida, et nõudeid ei rikutaks ja tagatakse looma heaolu ning arvestatakse seejuures ka naabrite õigustega. ELL juhib tähelepanu asjaolule, et loomapidamisnõuete rikkumise, samuti naabrite olulisel määral häirimise eest saab loomapidajat vastutusele võtta süüteo korras.

Siinkohal peab ELL vajalikuks selgitada, et eelnimetatud piiranguid (loomade arvu piiramine, naabrite nõusoleku nõue) on kehtestatud ka mitmetes kortermaja kodukordades. Kuid ka korteriomanike kodukord peab olema seadustega kooskõlas ning põhiseaduslikke õigusi riivata ei tohi.  Korteriomandite valitsemist ja kasutamist puudutavate vaidluste näol on üldjuhul tegemist tsiviilvaidlusega ja sellekohased vaidlused lahendatakse kohtus. Kohtu poole peaks aga sel juhul pöörduma korteriühistu, mitte korteriomanik, kes seadustega vastuolus olevaid sätteid ei järgi.  ELL rõhutab, et korteriomanikud peavad hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud (tuleb koristada oma loomade järelt ning loomapidamine ei tohi olulisel määral häirida teiste inimeste rahu).

LOOMADE HUKKAMISE REGULATSIOON EESKIRJADES

Mitmetes eeskirjades on sätestatud, et hulkuva või ohtliku looma võib kohapeal hukata.  Nimetatud sätted on aga vastuolus loomakaitseseadusega.

Nimelt on loomakaitseseaduses toodud loomade hukkamist puudutav regulatsioon. Looma lubatud hukkamine on:

1) põllumajanduslooma tapmine või hukkamine;

2) ühepäevaste tibude ja haudejäätmetes embrüote hukkamine;

3) põllumajanduslooma hädatapmine;

4) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine (kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis või loodusesse tagasiviimine osutub võimatuks);

5) looma tapmine religioossel eesmärgil;

6) looma eutanaasia (looma hukkamine looma omaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks ning selle viib läbi veterinaararst);

7) püütud kala tapmine;

8) uluki küttimine;

9) kahjurputukate ja -näriliste hävitamine;

10) loomatauditõrje seaduses ettenähtud loomade kontrolltapmine ja hukkamine loomataudi leviku tõkestamiseks;

11) looma hukkamine enesekaitseks, kusjuures looma võib hukata enesekaitseks, kui looma rünnak ohustab inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda.

Lisaks ei ole loomakaitseseaduse järgi lubatud hulkuvat looma koheselt hukata. Hukkamine on võimalik vaid seaduses sätestatud eelduste esinemisel (loom on varjupaigas olnud vähemalt 14 päeva alates tema kirjelduse avalikustamist ning tema omanikku ei ole leitud).

ELL hinnagul puudub KOV-l vajadus ja õigus reguleerida eeskirjades täiendavalt looma lubatud hukkamise temaatikat või kehtestada vastavaid tingimusi (üleregualtsioon)  – vastav regulatsioon on olemas loomakaitseseaduses. Eeskirjade sätted ei tohi olla vastuolus seadustega, samuti ei saa omavalitsus ületada eeskirja kehtestamisel oma pädevuse ja volituse piire. 

Seaduse kohaselt on omavalitsusel õigus ja pädevus reguleerida kasside ja koerte pidamisega seonduvaid küsimusi. Looma hukkamise lubatavuse reguleerimine saab olla ainult seadusandja pädevuses. Lisaks on looma hukkamine loomakaitseseaduses toodud tingimustel käsitletav süüteona, loomadega seonduv on omandiõiguse ja -kaitse küsimus ning seega lisaks vastava õiguse puudumisele on omavalitsuse poolt eriti ohtlik julgustada inimesi loomade hukkamiseks ebatäpse normi kehtestamisega.

KUI TEID ON MITTEKEHTIVA SEADUSE ALUSEL KARISTATUD

Juhul, kui kohalikud omavalitsused või politsei on teinud ebaseaduslike eeskirja sätete alusel protokolli või trahvi või rakendanud muid sunnivahendeid, tuleks need kindlasti vaidlustada. Järgida tuleb seaduses sätestatud tähtaegu vastulause esitamiseks või trahvi vaidlustamiseks ning kogu olemasolev dokumetatsioon alles hoida. Eestimaa Loomakaitse Liidu juristid saavad vajadusel vaidlustamisel abiks olla.

Lisainfona peame vajalikuks lisada, et õiguskantsler on algatanud menetluse seoses KOKS (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus) § 22 lõike 1 p 36 prim 2 sätestatud volitusnormi (millega on antud volikogu pädevusse koerte ja kasside eeskirjade kehtestamine) ja § 66 prim 3 (millega on kehtestatud vastutus kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise eest) põhiseadusega kooskõlas olemise kontrollimiseks ning leidnud, et eelnimetatud normid on põhiseadusega vastuolus, kuivõrd seadusandja ei ole sätestanud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule sõnaselget volituse eesmärki, sisu ja ulatust. Samuti on õiguskantlseri hinnangul küsitav vastava volitusnormi vajalikkus.

ELL hinnagul tuleb eeskirjade kehtestamise eesmärke (inimeste turvalisuse ning valla või linna heakorra tagamise) puudutavad nõuded kehtestada riikliku õigusaktiga. Õiguskantlser on 14.12.2010 edastanud Siseministeeriumile Regionaalministrile märgukirja ettepanekuga töötada 3 kuu jooksul alates märgukirja saamisest välja eelnõu, mis kõrvaldab KOKS sätete vastuolu põhiseadusega. ELL-l puuduvad andmed vastava seaduseelnõu välja töötamise kohta.

Allikas: ELL koduleht

Lubatud veterinaarsed menetlused loomadel on:

1) kastreerimine;
2) steriliseerimine;
3) nudistamine;
4) sõrgade ja kapjade lõikamine;
5) tätoveerimine ja mikrokiipimine;
6) jahikoerte opereerimine;
7) põrsaste silmhammaste lõikamine, kultide kihvade lühendamine;
8) põrsaste saba lõikamine;
9) pullidele ninarõnga panemine ning väliaedikus peetava kuldi kärsa rõngastamine;
10) tibude nokkade lõikamine.

Nudistamise eesmärgiks on vähendada vigastusi mida loomad võivad teine teisele tekitada. Nudistamine peaks toimuma enne vasika 2 kuu vanuseks saamist, kõige parem on aeg kui hakatakse märkama sarvekühmu. Eelistada tuleks nudistamist termokauteri abil kohaliku tuimestuse all ning menetluse peab läbi viima väljaõppinud isik. Keemiliste ainetega nudistamine ei ole soovitatav.

Sarvede eemaldamine täiskasvanud veistel ei tohi olla rutiinne meetod, vaid kasutada üksikutel juhtudel tagamaks teiste loomade heaolu.

Põrsaste silmahammaste lõikamist, kuldi kihvade lühendamist ning sabade lõikamist on lubatud rakendada üksnes teiste sigade tervise ja heaolu huvides, kui neil esineb vigastusi kõrvadel, sabadel või udaral. Näiteks sabadesöömist põrsaste hulgas kutsub esile eelkõige stress, mis on põhjustatud halbadest söötmis- ja pidamistingimustest. Probleemi lahendamist tulekski kõigepealt alustada loomade heaolu parendamisest.

Sulgede nokkimise ja kannibalismi vältimiseks võib lõigata tibude nokki vastavate oskustega isik alla 10 päeva vanuste kanade puhul. Jällegi tuleks tähelepanu pöörata söötmis- ja pidamistingimustele, sest loomade hea heaolu tagamisel esineb seda käitumishälvet lindude seas tunduvalt vähem.

Loomade kastreerimisel ja steriliseerimisel tuleks kaalutleda selle vajalikkust ning leida meetod, mis on kõige sobivam antud loomaliigi jaoks. Kasutada ei tohi kastreerimisel kummirõngaid, kuna see meetod põhjustab loomadele pikemaajalist ning kestvat valu.

Keelatud veterinaarsed menetlused:

Operatsioonid ja muud veterinaarsed menetlused, mis muudavad looma välimust ja mida ei tehta ravi eesmärgil on keelatud.
Selle nõude all on eelkõige silmas peetud koerte ja kasside kõrvade ja sabade lõikamist, milline protseduur meil veel mõned aastad tagasi teatud loomatõugude puhul täiesti lubatud tegevus oli. Alates 1. jaanuarist 2001 on Eestis koerte ja kasside kõrvade ja sabade lõikamine keelatud. Isikut, kes neid menetlusi teostab karistatakse rahatrahviga.

Koerte ja kasside sabasid ja kõrvu on lubatud lõigata üksnes siis, kui selleks on meditsiiniline näidustus.
Sabasid on lubatud lõigata vaid põrsastel, kui karjas esineb kannibalismi. Teistel loomadel ei ole selline menetlus lubatud.

Loomade tapmine, hädatapmine ja hukkamine

Loomade tapmine on läbi aegade olnud väga vastuoluline küsimus eetiliste ja moraalsete kaalutluste seisukohast. Üldreegel on see, looma surmamisel tuleb valida selline hukkamisviis, mis põhjustaks loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimsed kannatusi. Infobrošüüri loomade heaolu kohta tapamajas leiad siit.

Erandiks on looma hukkamine, kui looma rünnak ohustab inimese elu või tervist ning rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda. Kaitsealuse looma lubatud hukkamist reguleerib looduskaitseseadus. Õnnetusjuhtumi või hädaolukorratõttu võib surmata ka abitusse seisukorda sattunud looma, kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis või loodusesse tagasiviimine osutub võimatuks. Hädatapmine on põllumajanduslooma tapmine halastusest või majandusliku kahju vältimise eesmärgil, kui tema ravimine ja ellujätmine põhjustaks põllumajanduslooma kestvaid kannatusi.

Loomakaitseseaduse alusel on looma lubatud hukkamine:

1) põllumajanduslooma tapmine või hukkamine;
2) ühepäevaste tibude ja haudejäätmetes embrüote hukkamine;
3) põllumajanduslooma hädatapmine;
4) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine;
5) looma tapmine religioossel eesmärgil;
6) looma eutanaasia;
7) püütud kala tapmine;
8) uluki küttimine;
9) kahjurputukate- ja näriliste hävitamine;
10) loomatauditõrje seaduses ettenähtud loomade kontrolltapmine ja hukkamine loomataudi leviku tõkestamiseks;
11) looma hukkamine enesekaitseks.

Loomade hukkamine alaealise juuresolekul on keelatud, välja arvatud:

1) kahjurputukate ja näriliste hävitamine;
2) kalapüük;
3) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine;
4) seoses õppetöö ülesandega kutsehariduse omandamisel ning juhendaja juuresolekul ja vastutusel.