2024 aasta viimane veerand tõi Loomapäästegrupi hoole alla trobikonna kasse, kes kõik erakorralist sekkumist ja ravi vajasid. Kartsin, et nendega kaasnevad raviarved viivad me vaevu vee peal hulpiva laevukese nüüd küll põhja, aga kõik loomakesed olid sellises seisus, et ravimata jätta ja “ootele panna” neid ka ei saanud. Tuli riskida ja kogu lootus jäi Jõulupühade peale, mil rahvas oma helgemat ja kaastundlikumat poolt veidi rohkem välja näitab.

Punase karvaga Pätu ootab loomakliinikus operatsiooni, mille eest tasumiseks peremehel raha pole. Sama omaniku eelmine kass jäi samuti esmalt auto alla ja tema ravi lõppes 2000 euro suuruse kliinikuarvega. Paranenud kiisu jooksis otsemaid uuesti auto ette. Seekord saatus kassile ei halastanud ja ta hukkus. Mõne päeva eest oli kord Pätu käes.

Looma kaotuse üleelamine on teinekord isegi palju keerulisem kui inimese oma, kirjutab loomasõber Kertu Jukkum. Istume kordamööda pereliikme kõrval. Ta lebab raskelt hingates oma kuudi kõrval. Arst teatas juba mõni päev tagasi, et lootust enam pole. Me ei suuda lasta tal minna. Nutame vahetpidamata, teineteisega vaevu sõnu vahetades, pilke vältides. Teame kõik, et valusam aeg ootab alles ees.