AITAB! Loomadevastaste kuritegude ignoreerimine ja julmuse tolereerimine riigivõimu poolt peab lõppema! Tegemist on probleemiga, mis kestab pikki aastaid, kuid see pigem süveneb kui laheneb ning sellel ei tohi jätkuda lasta.

Loomapäästegrupp (LPG) ja Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) pöördusid PPA peadirektori, Siseministeeriumi, Riigiprokuratuuri, Õiguskantsleri ja Riigikogu õiguskomisjoni poole, kuid vähemalt Siseministeeriumi ja PPA vastused näitavad üheselt, et need ametkonnad probleeme ei näe ja karistamatu loomade väärkohtlemine jätkub seega endise hooga.

Meie oleme teist meelt ja kutsume kõiki hoolivaid ja vastutustundlikke kodanikke ning ettevõtteid, mittetulundusühinguid, poliitilisi, usulisi ja teisi ühendusi liituma käesoleva kollektiivse pöördumisega nõudmaks Riigikogult konkreetseid tegusid aina halveneva loomakaitse valdkonna parandamiseks.

Tuginedes üle kümne aasta pikkusele praktikale ja kogemusele oleme seisukohal, et loomade heaolu ja kaitse inimese tegevuse eest ei ole tänases Eestis piisavalt tagatud ning loomade kannatuste vältimiseks ja väärkohtlemise ärahoidmiseks on vajalik mitmete õigusaktide muutmine. Nõuame:

  1. Looma julma kohtlemise eest rangemate karistuste kehtestamist ja regulatsiooni täpsustamist – esikohal peab olema loom ise, sh looma elu ja tervis. Looma julma kohtlemise mõiste peab olema selgelt ja üheselt mõistetavalt sisustatud;
  2. Kriminaalmenetlustes loomade kaitset tagava regulatsiooni kehtestamist ehk loomade advokaadi regulatsiooni ja advokaadi menetlusse kaasamise kohustuse kehtestamist või süüteomenetluses tehtud toimingute ja aktide vaidlustamist võimaldava kaebeõiguse andmist loomakaitsega tegelevatele ühingutele ühes kohustusega kaasata menetluses olevate juhtumite juurde loomakaitsega tegelev ühing;
  3. Igasse politseiprefektuuri loomade väärkohtlemisega tegeleva üksuse loomist
  4. Veterinaararstidele lemmiklooma väärkohtlemise kahtlusest teatamise kohustuse kehtestamist;
  5. Looma äravõtmise regulatsiooni muutmist;
  6. Loomapidamisõiguse äravõtmise määra pikendamist, keelu laienemist looma väärkohtlejaga ühes elukohas elavatele isikutele;
  7. Loomadega suguühenduse keelamist ja sellise teo kriminaliseerimist;
  8. Üleriigilise metsarahu (sh erametsades) kehtestamist loomade ja lindude pesitsusperioodil (15.03 – 15.08);
  9. Riikliku metsloomade taastuskeskuse-haigla ja tugipunktide loomist. Kõikide abitus olukorras olevate loomaliikide (sh suurulukite) ravimist ja rehabiliteerimist;
  10. Hobuslaste tingimusi reguleeriva määruse kehtestamist, sh ratsa- ja tööhobuste treening- ja töökoormuse reguleerimist;
  11. Kasside ja koerte kiipimise kohustuse kehtestamist seadusega ning samas ka üleriigilise lemmikloomade registri loomist;
  12. Koerte püsivalt ketis pidamise keelamist;
  13. Koerte aedikute minimaalse pindala suurendamist;
  14. Koerte haukumist takistavate elektrooniliste kaelarihmade keelustamist, looma kaelale suunatud ogadega kaelarihma kasutamise keelamist;
  15. Jahikoerte treenimise regulatsiooni kehtestamist, sh treenimise keelamist elusloomadega;
  16. Lemmikloomade püsivalt rõdudel ja verandadel pidamise keelamist;
  17. Koerte ja kasside püsivalt puuris pidamise keelamist;
  18. Lemmikloomade üksi pidamise keelamist;
  19. Lemmikloomade paaritussageduse täpsemat reguleerimist;
  20. Töö-, teraapia- ja juhtkoerte dressuuri ja töögraafikut reguleerivate normide kehtestamist;
  21. Looma kadumisest teavitamise kohustuse kehtestamist, samuti omanikuta looma leidmisest teavitamise kohustuse kehtestamist ning hulkuva looma omandamiseks õiguslike aluste loomist;
  22. Varjupaikadesse toimetatud hulkuvate loomade minimaalse viibimise aja pikendamist seniselt kahelt nädalalt minimaalselt kolmele nädalale;
  23. Kauplustes müüdavatele lemmikloomadele sobivamaid (st rangemaid) tingimusi (suuremad puurid, akvaariumid jms, lemmikloomade müügisaalis või muus kaupluse ruumis hoidmise lubatud maksimaalse aja kehtestamist);
  24. Loomade müügi keelamist tänava- ja turukaubanduse korras;
  25. Kanade puuris pidamise ja lindude nokkade lõikamise keelustamist;
  26. Sigadel sabade lõikamise keelustamist  (va meditsiinilisel vajadusel ning üksnes piisava tuimestusega) ja rangemate pidamise tingimuste kehtestamist, kastreerimise tuimestuseta läbiviimise keelustamist;
  27. Eluskalade ja -vähkide toiduks müümise keelamist jaekaubanduses;
  28. Uimastamata koorikloomade keetmise keelustamist;
  29. Loomade religioosse hukkamise keelustamist;
  30. Veiste pidamisele rangemate normide kehtestamist, sh vasikate emast eraldamise ja võõrutamise regulatsiooni kehtestamist;
  31. Tapamajade tapaliinidele, loomade vastuvõtu kohtadesse ning uimastamise- ja pidamise boksidesse kaamerate paigaldamise kohustuse ja toimuva tegevuse jäädvustamise ning talletatud teabe säilitamise kohustuste kehtestamist;
  32. Karusloomakasvanduste sulgemist, toetame MTÜ Loomus vastavat algatust;
  33. EN Lemmikloomade kaitse Euroopa konventsiooniga ühinemist.

Loomade heaolu tagamise all mõistetakse üldiselt loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. Loomade heaolu saab määratleda käitumise, füsioloogiliste vajaduste rahuldamise, stressitaseme ja tervisliku seisundi kaudu. Selleks, et tagada loomade heaolu, ei tohi neid kasvatada, hoida ega kohelda viisil, mis viiks nende lubamatu hukkumiseni, tekitaks neile valu või põhjustaks neile vaimseid või füüsilisi kannatusi. Erandiks on vaid juhud, kus sellist tegevust põhjustab vajadus looma ravida, veterinaarne menetlus või vältimatu olukord. Allolevalt põhjendame veidi pikemalt meie nõudmisi.

1. Looma julma kohtlemise eest rangemate karistuste kehtestamine ja regulatsiooni täpsustamine 

Vastavalt karistusseadustiku (KarS) §-ile 264 saab karistada isikut looma julma kohtlemise eest (looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest avalikus kohas või julmal viisil) rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Nimetatud maksimaalne karistuse määr on liialt leebe ning kohtute praktika loomapiinajate karistamisel veelgi leebem ja ebaühtlane. Kehtiv sanktsioonimäär ei ole proportsioonis looma julma kohtlemise tegude ohtlikkusega ning KarS §-is 264 sätestatud süüteo eest määratav maksimaalne karistus peab olema kuni 3 aastat vangistust.

Looma julm kohtlemine on tõsine seaduserikkumine, mille eest määratud karistus peab olema piisavalt range, et hoida ära tema ja teiste võimalike väärkohtlejate samasugune käitumine edaspidi. Mitmed uuringud on näidanud, et loomade suhtes kuritegusid toime pannud isik asub kergekäeliselt kuritegusid toime panema ka inimeste suhtes. Ebaühtlane ja leebe karistuste määramine on riivanud oluliselt avalikkuse õiglustunnet ning toonud kaasa ka avalikkuse hukkamõistu õiguskaitseorganite tegevusele. Loomade väärkohtlejatele õiglase karistuse tagamiseks on vajalik sanktsioonimäärade muutmine.

Looma julma kohtlemise kuritegu tuleks muuta karistatavaks ka ettevaatamatusest (arvestades, et sageli on pikemaajalist looma söögi ja joogi ning vajaliku hooleta jätmist käsitletud ettevaatamatu teona ning näljutatud loomade omanikud jäävad seetõttu tihiti karistuseta). Arvestades, et looma julm kohtlemine on reguleeritud kui avaliku korra vastane süütegu, kuid kaitstav õigushüve ei tohi olla sel juhul üksnes avalik kord vaid ka loom ise (sh tema elu ja tervis), tuleb muuta kehtivat regulatsiooni – võimalik on kaaluda KarS’i eraldi, nt eluslooduse/fauna vastaste süütegude peatüki loomist.

Õigusselguse huvides tuleb sisustada ka looma julmal viisil kohtlemise mõiste (KarS § 264 lg 1 p 3), arvestades, et kehtival kujul võimaldab norm erinevat tõlgendamist (nt mitmeid kuid näljutatud looma kohtlemist on üks kohtu koosseis pidanud julmaks, asudes seisukohale, et KarS § 264 koosseis on täidetud, kuid teine koosseis leidis, et tegemist on väärteoga ehk looma suhtes lubamatu teoga). Ühe võimalusena saab KarS § 264 täiendada ja sätestada, et koosseisu täidab ka looma suhtes lubamatu teo toimepanemine nii piinaval kui julmal viisil (arvestades, et praktikas on asutud õiguskaitseorganite poolt eristama looma julma kohtlemise mõttes piinavat viisi ja julma viisi ning leiti, et piinav viis ei ole julma viisiga hõlmatud).

2. Kriminaalmenetlustes loomade kaitset tagava regulatsiooni kehtestamine 

Kehtiv õigus annab õiguse vaidlustada ka looma väärkohtlemisega seotud kriminaalmenetluse algatamata jätmist või lõpetamist üksnes kannatanul või tema esindajal, kuid looma ennast kannatanuna meie õiguskorras ei käsitleta. Kannatanuks loetakse isik, kes on looma omanik. Olukorras, kus kuriteo objektiks on hulkuv loom (st omanikuta loom) või toimub looma väärkohtlemine looma omaniku poolt, on tegelik kannataja üksnes loom ise. Suures osas ongi praktikas looma julm kohtlemine põhjustatud just loomaomaniku poolt ning seega võib põhjendamatult jääda ning jääbki menetluste lõpetamisel või algatamata jätmisel ebaõiglus karistamata (kannatanu kaitseõiguse teostamine pole võimalik). Loomi puudutavate süütegude lahendamine ning isikute karistamise saavutamine ei ole prioriteediks ning menetlused on sageli uurimisasutustele ebamugavad ja soovimatud. Seetõttu on mitmeid menetlusi lõpetatud või jäetud algatamata põhjendamatult ja kergekäeliselt. Kehtiv õigus tagab küll loomaomanike kaitse looma kui asja ja vara osas, kuid ei võimalda kaitsta tegelikku kannatajat – looma kui elusolendit. Tuleb rõhutada, et ka juhtudel, kus omanik ei ole looma julmalt kohelnud ning teo toimepanija on keegi teine,  ei soostu loomaomanikud ka neil juhtumitel ise teadmiste puudumise, hoolimatuse või majanduslikel kaalutlustel looma õiguste eest seismast ja kaebust esitamast. Regulatsiooni muutmine peab tagama loomade kui tegelike kannatanute kaitseõiguse süüteomenetluses igal juhtumil – nii olukordades kus loomal omanik puudub, süüteo toimepanija on ise looma omanik kui olukordades, kus loomal omanik olemas.

Näiteks Šveitsi Zürichi kantoni õiguskorras on julma kohtlemise ohvriks langenud loomale tagatud inimesest kannatanuga samaväärne õiguspositsioon. Nimelt sätestab Zürichi kantoni loomakaitseseaduse, et loomakaitseseaduse rikkumise tagajärjel algatatud süüteomenetluses teostab kannatanu õigusi kantonis loomakaitse eest vastutava asutuse ja kantoni valitsuse poolt ühiselt loomakaitseorganisatsioonide ettepanekul ametisse nimetatud advokaat. Seejuures on Veterinaaramet kohustatud teavitama loomakaitseadvokaati talle esitatud loomakaitseseaduse rikkumise teadetest ning prokuratuur on kohustatud loomakaitseadvokaadi kaasama loomakaitseseaduse rikkumise tunnustel algatatud eeluurimismenetlusse. Seejuures kuuluvad loomakaitseadvokaadile kõik menetlusõigused, mis inimesest kannatanu esindajalegi. See, kas otstarbekam on luua Eestis eraldi loomakaitseadvokaadi institutsioon või võiks kannatanu õigusi teostada loomakaitseorganisatsioon advokaadi kaudu igal üksikjuhtumil eraldi, on kaalumise küsimus ning sõltub ilmselt erinevatest sotsiaalsetest, majanduslikest jm faktoritest.

3. Igasse politseiprefektuuri loomade väärkohtlemisega tegeleva üksuse loomine

Täna puuduvad politseiprefektuurides loomadega seotud juhtumitele spetsialiseerunud ametnikud. Oleme arvamusel, et politseiametnik, kes tegeleb loomadega, peaks olema saanud asjakohase väljaõppe või koolituse ning olema asjassepuutuvast süsteemist täpsemalt teadlik (nt nii nagu noorsoopolitseinik on spetsialiseerunud laste ja noortega seotud juhtumitele). Meie praktika näitab, et politseiametnikud ei tea tihti, kuidas olukorraga tegeleda, sh kelle poole pöörduda, kelle poole abivajajat vajadusel suunata ega sedagi, et juhtumit peaks politsei ise menetlema. Pole harvad juhtumid, kus loomade väärkohtlejatest teatajad suunatakse politsei enda poolt loomakaitseorganisatsioonide poole (kuigi politsei peaks juhtumi menetlusega tegelema ise). Üksuse loomine tagaks ilmselt ka senisest tihedama ja selgema koostöö omavalitsuste, varjupaikade ja mittetulundusühingutega ning pideva teadlikkuse valdkonnaalastest õigusaktidest. Üksuse loomine aitaks muuhulgas tagada efektiivsemalt kontrolli loomapidamise keelu järgimise üle.

4. Veterinaararstidele lemmiklooma väärkohtlemise kahtlusest teatamise kohustuse kehtestamine

 Väga paljud väärkohtlemise juhtumid veterinaaride töölaualt kuhugi edasi ei jõua. Veterinaaril võib tekkida kahtlus looma väärkohtlemises, kuid sellest ei pruugita teavitada järelevalveasutusi või loomakaitseorganisatsioone.

5. Looma äravõtmise regulatsiooni muutmine

Hetkel võimaldab kehtiv õigus otsustada omanikul teataval määral äravõetud looma saatuse üle. Looma väärkohelnud isikule, olgugi, et omanik, ei peaks andma võimalust korraldada temalt ära võetud looma võõrandamine või hukkamine. Looma äravõtmise eesmärk on tema heaolu tagamine ning väärkohtlejast loomaomanikust eraldamine. Küll aga ei täida kehtiv regulatsioon nimetatud eesmärki. Lisaks pikendab praegune regulatsioon tarbetult menetlust ning loomale uue kodu otsimise aega. Samuti ei peaks äravõetud loomi andma üle kohalikule omavalitsusele. Tegemist on nii või teisti riikliku kohustusega, millega seotud kulud tuleb kanda riigil ning omavalitsusel puudub mistahes otsustuspädevus seoses äravõetud loomadega. Omanikult ära võetud looma omavalitsusele üleandmise kohustus on tarbetu bürokraatlik protsess, mis tegelikult aeglustab menetlust ja milleks puudub sisuline vajadus. Äravõetud loom tuleks toimetada korrakaitseorgani poolt vahetult varjupaika ning korrakaitseorgani kohustuseks peaks olema korraldada looma varjupaigas pidamine seni kuni looma saab anda üle uuele omanikule või kuni loomale tuleb teostada eutanaasia. Lisaks  peaks looma äravõtmise õigus peaks olema ka politseiametnikul, arvestades, et praktikas on juhtumeid, kus Veterinaar- ja Toiduameti tööaeg on läbi või on nädalavahetus ja väärkoheldud loomaga tegeleb tegelikult politsei. Politsei on praktikas kas lõpetanud juhtumiga tegelemise või pidanud sellistes oludes võtma ühendust vabatahtlike ühendustega ning halvas seisus looma äravõtmiseks on looma omanikul soovitatud oma loomast kirjalikult loobuda ühingu kasuks. Selline situatsioon ei pruugi alati toimida (omanik keeldub looma loovutamast) ning loom ei pruugi abi saada ja ta jäetakse ikkagi omaniku meelevalda. Samas ei ole ilmselgetel looma väärkohtlemise juhtumitel (nt looma on vigastatud, loom on oma väljaheidete sees ja ei liigu jne) vajadust, et olukorraga peaks tingimata tegelema veterinaari haridusega ametnik ning vastav looma äravõtmise otsustuspädevus peaks olema vahetult ka politseiametnikul.

6. Loomapidamisõiguse äravõtmise määra pikendamine, keelu laiendamine looma väärkohtlejaga ühes elukohas elavatele isikutele 

Kehtiv õigus võimaldab võtta lisakaristusena isikult mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise õiguse ära kuriteo korral kuni viieks aastaks ning väärteo korral kuni kolmeks aastaks. Sageli on loomade väärkohtlejad loomaomanikud, kes on pannud selliseid tegusid toime ka varasemalt. Seetõttu peab vastav lisakaristuse määr olema pikem. Samuti tuleb muuta KarS-i selliselt, et loomapidamisõiguse äravõtmist saab sarnaselt juhtimisõiguse äravõtmisele rakendada ka põhikaristusena väärteo toimepanemise eest.

Soovime pikendada loomapidamisõiguse äravõtmise määrasid väärteo korral kuni viie aastani ja kuriteo korral kuni 15 aastani, teatud juhtumitel kehtestada eluaegse loomapidamiskeelu. Lisaks leiame, et loomapidamiskeeld peaks laienema ka looma väärkohtlejaga samas leibkonnas elavatele perekonnaliikmetele, et välistada juhtumeid, kus looma võtab samas elukohas elav väärkohtleja elukaaslane, sugulane.

Praktikas rakendatakse loomapidamisõiguse äravõtmist vähe ning väärteomenetlustes teadaolevalt äravõtmisi ei tehtagi.  Koos regulatsiooni muutmisega on äärmiselt oluline tagada loomapidamise õiguse äravõtmise jõustamine praktikas ning kohaldada sanktsioone nende suhtes, kes loomapidamise keelust kinni ei pea.

7. Loomadega suguühenduse keelamine ja sellise teo kriminaliseerimine

Zoofiilia ehk sodoomia on seksuaalne hälve, mille korral on inimese sugutung suunatud loomadele. Zoofiilid on loomade väärkohtlejad, kelle tegevus peaks sõnaselgelt olema taunitav ka seadusandluses. Loomakaitseseaduses ei ole aga sõnaselgelt sätestatud keeluna ega karistusseadustikus karistatav suguühendus loomaga. Suguühendus loomaga peab olema karistatav kuriteona ning keelustada vastav tegevus peab eraldi olema loomakaitseseaduses keelatud sarnaselt loomade sunniviisilise söötmise keeluga (vt loomakaitseseaduse § 4 lg 3). Kui selline tegevus ei ole ühemõtteliselt ja sõnaselgelt karistatav ja keelatud, siis jääb alati ruumi sellistele tõlgendustele, mille kohaselt loomaga suguühendusse astumine ei kujuta endast looma julma kohtlemist.

Loomaga suguühendusse astumine on looma väärkohtlemine ja peaks ainuüksi seetõttu olema karistatav. Enamikes Ameerika Ühendriikide osariikides on suguühendus loomaga keelatud ning kriminaalkorras karistatav. 21. sajandil on zoofiilia keeld taastatud ka mitmetes Euroopa

riikides, kus see oli vahepeal kaotatud – Prantsusmaal 2004, Norras 2008, Hollandis 2010. Mujal maailmas on sõnaselge zoofiilia keelustamise vajadus tulenenud enamasti konkreetsetest juhtumitest, kus loomaga suguühendusse astumise tagajärjel on loomale põhjustatud kannatusi. Mitmed teistes riikides veterinaararstide kaasamisel tehtud uuringud kinnitavad, et märkimisväärselt suur osa veterinaari juurde toodud loomi kannatab seksuaalse väärkohtlemise all. Näiteks Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis tingis sellise keelu olukord, kus kannatajaks oli hoopis inimene (loomaga suguühendusse astunud inimene suri sisemiste vigastuste tõttu).

8. Üleriigilise metsarahu (sh erametsades) kehtestamine loomade ja lindude pesitsusperioodil alates 15.märts kuni 15.august

Täna ei kehti raierahu paraku erametsades ning loomade-lindude poegimis- ja pesitsusaegu arvestamata teostatud raiete tõttu hukub palju linde ja loomi. Raierahu kehtestamine tagab lisaks loomakaitseseadusele ka looduskaitseseaduses ja metsaseaduses sätestatud eesmärkide täitmise (sh pesitsusaegne häirimise keeld). Lisaks ei ole seni kehtestatud raierahu periood ka riigimetsades piisav, arvestades, et aktiivseimad lindude ja loomade pesitus- ja poegimisajad ning järglaste üleskasvatamise ajad jäävad ajavahemikku 15.03-15.08. Sel põhjusel peaks olema raierahu ajaga hõlmatud kogu kevade ja suve periood.

Tuleb märkida, et loomade ja lindude häirimist ja hukkumist põhjustavad lisaks raietöödele ka muud suuremahulised tegevused metsades – sh muu majandustegevus, sõjalised õppused.  Sel põhjusel peab olema keelatud igasugune selline suuremahuline tegevus, mis häirib märkimisväärselt loomi ja linde nende pesitus- ja poegimisaegadel ning poegade üleskasvatamise ajal.

9. Riikliku metsloomade taastuskeskuse-haigla ja tugipunktide loomine. Kõikide abitus olukorras olevate loomaliikide (sh suurulukite) ravimine ja rehabiliteerimine 

Metsloomade eduka taastusravi eesmärk on ravida ning tagasi loodusesse vabastada erinevatel põhjustel hätta sattunud metsloomi ning see on osa üldisest loodushoiust. Eestis puudub täna riigi poolt loodud koht vigastada saanud või haigete metsloomade professionaalseks ravimiseks (sh haiguste diagnoosimiseks) ja rehabiliteerimiseks ning enamasti on metsloomade ravi korraldamine ja rehabiliteerimine otseselt vabatahtlike ühingute õlul ning saab toimuda vaid juhul, kui vabatahtlikul ühendusel on olemas vastav võimekus ja koostöö veterinaaridega. Tihti jäävad viga saanud loomad paraku surema ja abi ei saa. Tuleb nentida, et suur-ulukite, sh kiskjaliste abistamine ja rehabiliteerimine on seejuures olematu. Keskkonnaagentuuri 2012-2021 suurkiskjate kaitse- ja ohjamise tegevuskava[1] kohaselt alates 2010. aastast karupoegi ei rehabiliteerita vajaduse puudumise tõttu ning kavas on nähtud ette vajadus koostada looduskaitsega tegelevate ametnike tarbeks juhend, mis peaks lähtuma põhimõttest, et emata jäänud karupoegi loodusesse tagasiviimise eesmärgil ei rehabiliteerita.  Oleme arvamusel, et see juhend ei ole kooskõlas õigusaktidega. Kava kohasel ongi suurkiskjatest rehabiliteeritud kõige enam karusid, kuna talipesas olevad emakarud jätavad oma väikesed pojad inimesepoolse häirimise korral maha. Juhime tähelepanu, et Eestis on karupoegade rehabilitatsioon toimunud aastatel 1998–2010 ning kokku on selle aja jooksul rehabiliteeritud umbes 40 karu ning neist enamus 2010. aastal likvideeritud Nigula metsloomade turvakodus. Seega rehabilitatsiooni vajadus on ilmne ja abivajajate hulga kahenemist pole alust arvata, arvestades, et teated talipesast leitud karupoegade kohta on suurenenud ning tihti just raietööliste tegevuse tõttu on ema talipesast lahkunud ja pojad maha jätnud. Oskamatu rehabilitatsioon (inimpelglikkuse säilitamise suutmatus) ja teadmiste-oskuste puudumine ei saa aga olla rehabiliteerimisest keeldumise põhjuseks.

Probleemiks on lisaks eelnevale ka see, et loodusest eemaldatud loomi ei lasta tihti loodusesse tagasi ning nende edasine elu korraldatakse loomaaias või loomapargis ning põhjuseks on sageli professionaalsete rehabiliteerimise võimaluste puudumine (ei suudeta säilitada looma inimpelglikkust). Peame õigeks, et ennekõike tuleb luua loomale võimalus loodusesse tagasi saamiseks, mitte korraldada looma edasine elu loomaaias. Metsloomade rehabilitatsiooni eesmärk ei ole ega saa olla metsloomade inimestest sõltuvateks muutmine.

Riigil on otsene kohustus haigete ja viga saanud metsloomade elujõulisuse taastamiseks ja rehabiliteerimiseks ning seda sõltumata liigist, samuti isendi kaitse alla kuulumisest. Viga saanud ja rehabiliteerimiseks kõlbulike loomade hulk on suur ning täna tegutsevad ühingud ei suuda vajalikus määras (teatud liikidele üldse mitte) abi osutada (põhjuseks nii ressursside, teadmiste, oskuste, kui professionaalsete koostööpartnerite puudus). Vajadus riikliku ja aktiivselt tegutseva taastuskeskuse-haigla järele on sel põhjusel pakiline. Seejuures peab olema loomade ravimine võimalikult looma leiukohale (probleemile) lähedal, mis tähendab, et riigi poolt tuleb luua asjakohased kohalikud tugipunktid. Oleme seisukohal, et vabatahtlikel ühendustel peaks olema metsloomade ravimisel ja rehabiliteerimisel pigem abistav roll ning põhiline tegevus peab olema korraldatud riiklikus keskuses-haiglas.

[1] https://www.keskkonnaagentuur.ee/failid/SK_tegevuskava_2012-2021_lopp.pdf

10. Hobuslaste tingimusi reguleeriva määruse kehtestamine, sh ratsa- ja tööhobuste treening- ja töökoormuse reguleerimine 

Täna puudub regulatsioon, mis seaks nõuded hobuslaste pidamisele. Määrus peaks pidamistingimuste (ruum, ehitis, toitumine, joogivesi, kapjade hooldus, tervis, märgistamine, vaktsineerimine jne) kõrval reguleerima ka nõudeid treenimiseks pädevale isikule, loomade regulaarse tervisekontrolli tagamisele (sh terviseraamatu kohustus) ja maksimaalset lubatud treeningkoormusi. Igal hobuse omanikul ja hobuste pidamise ja kasutamisega seotud isikul (sh hobuste ülalpidamise teenust pakkuv tall, ratsakool ja ka ratsutamise võimalust pakkuv turismitalu vms) peab olema kohustus teatud ajaperioodi tagant kutsuda kohale veterinaararst, kes kontrollib loomade terviseseisundit, samuti väljastab kinnituse, et hobuste tingimused on nõuetekohased ja nad on märgistatud (kiip), vaktsineeritud, saanud vajaliku parasiiditõrje, heas toitumuses jne. Tingimuste rikkumisel ja kinnituse väljastamise võimatusel peaks veterinaararst olema kohustatud edastama teabe loomade tingimuste kontrollimiseks järelevalve teostajale.

11. Kasside ja koerte kiipimise kohustuse kehtestamine seadusega ning samas ka üleriigilise lemmikloomade registri loomine

Praktika on näidanud, et mikrokiip on ainus märgistamise vahend, mida ei ole kerge looma kehalt eemaldada (ning seeläbi kaotada võimalus tuvastada loom ja tema omanik) ning mille andmete sidumisel elektroonilise registriga on võimalik kiirelt ja väheste kuludega leida looma omanik. Selline võimalus tagab looma ja tema omaniku kiire seostamise, loomaomaniku omandiõiguse kaitse ja samas ka vastutuse (nt looma hülgamise juhtumitel). Kehtiva õiguse järgi on iga omavalitsus kehtestanud oma eeskirjas üksnes selle omavalitsuse territooriumil kehtiva märgistamise kohustuse ja viisi ning sel põhjusel on nõuded omavalitsustes tihti erinevad või puuduvad sootuks. Probleemiks on ka registrite paljusus ja sellest tulenevalt loomade registreerimata jätmine (mikrokiip küll paigaldatakse, kuid pahatihti jääb loom registrisse kandmata) ja omavalitsuste võimalus luua oma register. Üks üleriigiline register on tõhus ja efektiivne ning võimaldab looma omaniku tuvastamise kõige kiiremini ja paremini.

12. Koerte püsivalt ketis pidamise keelustamine

Koerte ketis (või muul viisil püsivalt mõne objekti külge lõastatult) hoidmine tohiks olla lubatud vaid ajutiselt, nt maksimaalselt 3 tundi ööpäevas ning sel juhul peab olema loomale tagatud vähemalt minimaalne liikumisala. Seejuures peaks olema rangelt ja sõnaselgelt keelatud liikumisprobleemidega koerte ketis hoidmine (sh ka ajutiselt), samuti tiinete ja poeginud koerte ketis hoidmine ning koera ketti panek poegade üleskasvatamise ajal. Ketikoerte puhul on probleemiks nende äärmiselt vähene liikumisvabadus, väljaheidete sees elamine, suhtlemise ja tegelemise puudus, vigastuste tekkimine keti tõttu või keti keerdumine ümber objektide, samuti loomade agressiivsus (sh suurem oht inimestele ja teistele loomadele nende lahti pääsemisel) või muud käitumisprobleemid. Ka ajavad koerad ketiga tihti ümber oma toidu- ja jooginõud. Lisaks on selliselt püsivalt ketis peetud koerte tingimuste kontrollimine tihti keeruline (loom on agressiivsem) ning nende psüühika ja käitumisprobleemide tõttu on keerulisem ka uute omanike leidmine. Koerad on loomult väga sotsiaalsed ning vajavad järjepidevat kontakti ja suhtlust, samuti kasvatamist ja õpetamist. Paraku näitab praktika, et ketti jäetud koerad ei saa ei kasvatust ega õpetust ning neil puudub vajalik kontakt ja suhtlus omanikuga. Nende ainus kontakt inimesega piirdub paraku toidu ja joogivee toomisega, mis ei ole looma sotsialiseerimiseks ja õpetamiseks piisav. Koerte püsiv ketis või lõastatult hoidmine on loomade heaolu aga ka inimeste ohutuse tagamiseks (koerte käitumisprobleemide ja agressiivsuse ärahoidmiseks) täielikult keelatud näiteks Ungaris, Rootsis, Austrias, Küprosel aga ka mitmetes USA osariikides.

13. Koerte aedikute minimaalse pindala suurendamine 

Kehtivas lemmikloomade pidamise määruses on koerte aediku minimaalne suurus ebamõistlikult väike ega taga loomale piisavalt liikumisvabadust. Sõltumata koera suurusest peaks väliaediku pindala olema ühe koera kohta vähemalt 40 m2 ning kui aedikus peetakse enam kui ühte koera peaks aediku pindala suurendama vähemalt kooskõlas määruse § 11 lg-ga 1- st suurendada aediku pindala vastavalt lisanduva koera suurusega – kuni 5 kg kaaluva koera puhul suurendada vähemalt 3,5 m 2 , kuni 10 kg kaaluva koera puhul 4 m 2 , kuni 20 kg kaaluva koera puhul 4,5 m 2 , kuni 50 kg või rohkem kaaluva koera puhul kuni 7 m 2 . Väiksemas suuruses aedikuid tohiks lubada erandina vaid varjupaikadele-kliinikutele ning juhul, kui loom on sellises aedikus ajutiselt (nt kuni 4 nädalat) ja talle võimaldatakse piisavalt jalutuskäike.

14. Koerte haukumist takistavate elektrooniliste kaelarihmade keelustamine, looma kaelale suunatud ogadega kaelarihma kasutamise keelustamine

Ka elektrooniliste rihmade väärkasutamine on kahetsusväärselt laialt levinud ning loomale põhjustatakse tarbetult välditavaid  kannatusi ja valu. Ennekõike peaks looma kasvatamine ja õpetamine olema loomapidaja kohustus ja ülesanne ning vastavad meetodid ei tohiks tekitada loomale füüsilist valu ja kannatusi. Looma kaelale suunatud ogadega rihmasid kasutatakse samuti sageli vääralt. Oleme pidanud tegelema koertega, kellel on kasutatud sellist kaelarihma püsivalt ning tekitati loomale püsivalt kannatusi ja valu. Sellised koerad on tihti äärmiselt agressiivsed ja nende sotsialiseerimine on väga keeruline või võimatu. Lisaks loomade heaolu nõuete rikkumisele ja loomale lubamatute kannatuste tekitamisele, esineb nende rihmade kasutamisel oht, et looma kaela vigastatakse selliselt, et kaelale rihma kasutamise kohta tekib tundetu armkude ning looma ohjeldamine on sellisel juhul juba palju keerulisem. Selliste valu ja kannatusi tekitavate rihmade kasutamine on otseselt käsitletav looma suhtes lubamatu teo toimepanemisena LoKS § 4 lg 1 mõttes ning selliste rihmade kasutamine peaks olema sõnaselgelt õigusaktiga keelatud, sarnaselt ketis peetaval koeral metallist ja poova kaelarihma kasutamisega (Määrus nr 76 § 10 lg 1).

15. Jahikoerte treenimise regulatsiooni kehtestamine, sh treenimise keelamine elusloomadega

Kuigi kehtiv õigus peaks käsitlema lubamatuna jahikoerte treenimist elusloomadega, on loomakaitsjate praktikas ette tulnud juhtum, kus jahikoeri treeniti kinnises aedikus olnud metssiga saagina kasutades. Seejuures toimub kirjeldatud tegevus jätkuvalt ning Eesti Jahikoerte Tõuühing reklaamib vastavaid võimalusi oma kodulehel (toimub Alaveres Harjumaal). Ka kaevataval juhtumil pidasid politsei ja prokuratuur seda lubatavaks, sest sellise korra oli tõuühinguna tegutsev mittetulundusühing kehtestanud oma enda eeskirjas ning ühingu liikmete poolt sellist jahipidamist pidas prokuratuur eeskirjast lähtuvalt lubatavaks. Selliste looma julma kohtlemise kaasa toovate treeningviiside vältimiseks tuleb kehtestada jahikoerte treenimise normid õigusaktiga (milleks ei ole pelgalt mittetulundusühingu eeskiri) ning muuhulgas tuleb kehtestada treeninguks lubatavad viisid.

16. Lemmikloomade püsivalt rõdudel ja verandadel pidamise keelustamine 

Tihti hoitakse loomi rõdudel terveid päevi ja lausa ööpäevaringselt. Sellised kohad ei ole lemmiku pidamiseks sobivad ning niimoodi loomi pidades rikutakse mitmeid loomade heaolu tagavaid nõudeid, sh nõudeid varjualusele, liikumisvabaduse tagamisele jne. Looma sellises asukohas hoidmine tohib olla vaid ajutine, nt maksimaalselt 2 h ööpäevas ja tagades loomale sellel ajal vajaliku joogivee, toidu, varjumisvõimaluse ning looma turvalisuse.

17. Koerte ja kasside püsivalt puuris pidamise keelustamine

Kehtivast õigusest tuleneb, et  kui koera peetakse puuris (kõige suurema koera puhul suurus vaid 4 m2) või muus selletaolises ruumis, tuleb teda viia jalutama vähemalt kaks korda päevas. Samuti võimaldab kehtiv õigus püsivalt pidada puuris kasse ning juhul, kui puuri pindala kassi kohta on vähemalt 1 m2. Oleme arvamusel, et looma puuris kinni hoidmine tohib olla lubatud vaid ajutiselt, nt maksimaalselt 2 h ööpäevas. Muul juhul tuleks looma hoida sobiva suurusega (st hetkel puuri lubatud mõõtmetest suuremas) ja mikrokliimaga ruumis, toas või nõuetele vastavas väliaedikus. Erandid tuleks kehtestada vaid varjupaikadele ning ka olukordadeks kui looma puuris hoidmine on vajalik haige looma ravimiseks.

18. Lemmikloomade üksi pidamise keelustamine 

Praktikas on osutunud suureks probleemiks koerte ja kasside pidamine nn mahajäetud kinnistutel, samuti kinnistutel, kus aastaringselt inimesed ise ei ela (suvila, päranduseks saadud vara vms). Küll aga on sellistesse kohtadesse viidud elama loomi – nii kasse kui koeri, kellel puudub järjepidev kontakt inimesega ning pole ka selge kui tihti tagatakse loomale toit ja joogivesi. Hullemal juhul on koer pandud kinnistule ketti või suletud väiksesse väliaedikusse. Ketti pandud ja üksi olev koer ei suuda ennast kaitsta ka metsloomade ja võõraste koerte eest. Lemmikloomade seltsita pidamine peab olema keelatud, arvestades lemmikloomade, sh koerte ja kasside sotsiaalset loomust ja vajadust inimesega suhelda, saada kasvatust ja õpetust. Ka tuleneb loomakaitseseadusest, et lemmikloom on inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom. Selliselt eraldatud kohta viidud loom ei ole inimesele seltsiliseks ning probleemiks võivad saada nii looma hulkuma pääsemine kui suhtluse ja kasvatamise puudusest tulenevad käitumisprobleemid (sh agressiivsus). Oleme seisukohal, et loomapidajale tuleb kehtestada kohustus pidada looma enda igakordses elukohas ning inimese vahetu hoole all. Lisaks oleks mõistlik kehtestada maksimaalne aeg, mille jooksul loom võib olla inimese seltsita.

19. Lemmikloomade paaritussageduse täpsem reguleerimine 

Kehtiv õigus keelab liiga sagedase paarituse, kuid selline üldsõnaline norm võimaldab erinevat, sh looma heaolu mittearvestavat tõlgendamist. Emaste koerte liiga sage paaritamine on praktikas suur probleem – paaritamine korraldatakse liialt sagedasti ja koera heaolu nõudeid eiravalt tihti kasvatamise-kauplemise eesmärgil, aga ka hoolimatusest. Oleme arvamusel, et koera paaritamine tohiks olla lubatud maksimaalselt kord kahe aasta jooksul ning alates koera kolmandast eluaastast kuni kuuenda eluaastani. Haige koera paaritamine peab olema keelatud.

20. Töö-, teraapia- ja juhtkoerte dressuuri ja töögraafikut reguleerivate normide kehtestamine 

Täna on vastav valdkond täiesti reguleerimata ning esineb juhtumeid, kus töö-, teraapia- ja juhtkoerte dressuur ja töögraafik on neile stressi ja liigset koormust tekitavad. Igal juhul vajab vastav valdkond reguleerimist.

21. Looma kadumisest teavitamise kohustuse kehtestamine, samuti omanikuta looma leidmisest teavitamise kohustuse kehtestamine ning hulkuva looma omandamiseks õiguslike aluste loomine

Täna kehtiv regulatsioon ei ole piisav, sest loomaomanik ega looma oma valdusse võtnud isik (kui tegemist pole kohaliku omavalitsuse või temaga lepingu sõlminud varjupaigaga) ei ole kohustatud looma kadumisest või looma leidmisest ja enda valdusesse võtmisest mitte kellelegi ega mitte kuhugi teatama. Seetõttu on äärmiselt raskendatud nii looma omaniku kindlakstegemine, kadunud loomade leidmine kui ka looma õigusliku staatuse määratlemine.

Leiame, et kolmanda isiku poolt enda valdusesse võetud hulkuva looma omandamine olema võimalik juhul, kui on täidetud looma leidmisest teavitamiskohustus, omanik ei ole LoKS § 5 lg 2 teises lauses nimetatud tähtaja jooksul (hetkel kaks nädalat alates omaniku kindlakstegemise algusest) kindlaks tehtud või omanik ei tule alates tema tuvastamise ja tema teavitamise hetkest sama aja jooksul loomale järgi või koheselt, kui omanik on selgelt keeldunud seda tegemast (st avaldab tahet loomast loobumiseks oma käitumisega) ning mikrokiibiga märgistamata loomale on paigaldatud mikrokiip ja loom on kantud registrisse. Kõigi nende eelduste tuvastamine on võimalik siduda näiteks lemmikloomaregistriga, kuhu saab teha kanded nii teavitamiskohustuse täitmise kui looma kirjelduse avalikustamise kohta ning registri tehniline lahendus näitaks sel juhul ka tähtaja, millise jooksul tuleb omanikul tegutseda.

22. Varjupaikadesse toimetatud hulkuvate loomade minimaalse viibimise aja pikendamine seniselt kahelt nädalalt minimaalselt kolmele nädalale

Muudatus tagab selle, et pikeneb varjupaika sattunud looma eutanaasia tegemise ja looma omaniku kindlakstegemise või uue omaniku leidmise aeg. Praktika on näidanud, et minimaalne aeg looma varjupaigas pidamiseks on kolm nädalat, et tagada vajalikud raviprotseduurid ja tuvastada senine looma omanik või leida uus võimalik omanik (uue omaniku leidmise aeg on tegelikkuses veelgi pikem). Kehtiv ajavahemik (kaks nädalat) nii omaniku kindlakstegemiseks (omandiõiguse kaitse – omanik võib viibida enam kui kaks nädalat vältaval pikal puhkusel, olla reisil, haiglas vms) kui ka uue omaniku leidmiseks on ilmselgelt liiga lühike ning tegelikkuses peaks loom jääma edasi varjupaika (kuigi peale kahte nädalat ei ole omavalitsusel kohustust looma pidamiskulude kandmiseks) ning tema edasine pidamine ja uue omaniku leidmine sõltub sel juhul juba varjupaiga pidaja võimalustest, vabatahtlike toetustest ja annetustest. Samas ei ole mõistlik, et looma edasine pidamine sõltub üksnes sellest, kas varjupaigana tegutseval ühingul on selleks omavahendid ja võimalused. Muudatuse kehtestamine tagaks kahtlemata paremini isikute omandiõiguse kaitse, samuti suurendaks võimalusi peremehetutele loomadele uute omanike leidmiseks.

23. Kauplustes müüdavatele lemmikloomadele sobivamaid (st rangemaid) tingimusi (suuremad puurid, akvaariumid jms, lemmikloomade müügisaalis või muus kaupluse ruumis hoidmise lubatud maksimaalse aja kehtestamine

Praktika on näidanud, et kauplustes ei suudeta loomadele nõuetekohaseid tingimusi tagada. Loomadele ei tagata tervisekontrolli, vajalikku ravi, piisavalt liikumisvabadust ning hoolt. Loom võib väga kitsastes tingimustes veeta kaupluses mitmeid kuid. Ei ole ebatavaline, et sellised kauplustesse kauaks jäänud loomad surevad hooletu pidamise tagajärjel tekkinud stressi või haiguste tõttu.

24. Loomade müügi keelustamine tänava- ja turukaubanduse korras

Sellistes oludes loomade müümisel esineb enam rikkumisi ning müüjad ei suuda tagada turgudel-laatadel loomadele vajalike tingimusi. Ka müüakse turgudel, laatadel ja tänavatel tihitipeale haigeid ja vaktsineerimata loomi ning loomade müük selliselt ei ole piisavalt kontrollitud.

25. Kanade puuris pidamise ja lindude nokkade lõikamise keelustamine

Puurikanad on sunnitud veetma oma elu umbes A4 suurusel pinnal ega saa teha neile liigiomaseid tegevusi (ümber keeramine, liikumine, tiibade sirutamine, liivavannide võtmine, siblimine jm.).  Sel põhjusel on linnud tihti ka haiged ja stressis. Paljudes puurikanalates lõigatakse ka lindude tundlikke nokkasid ilma tuimestuseta. Seda tehakse seetõttu, on kitsastes traatpuurides võivad halbadest pidamistingimustest hullunud linnud teineteist nokkima ja vigastama hakata. Oleme seisukohal, et puurikanade pidamine ja nokkade lõikamine peab olema tänapäeva ühiskonnas juba keelatud.

26. Sigadel sabade lõikamise keelustamine (va meditsiinilisel vajadusel ning üksnes piisava tuimestusega) ja rangemate pidamise tingimuste kehtestamine, kastreerimise tuimestuseta läbiviimise keelustamine

Sigade pidamisel lõigatakse sageli põrsastel sabad ilma tuimestuseta ning põhjuseks on stress ja ruumipuudus. Kehtivas määruses kehtestatud sulgude suurus on kahetsusväärselt väike ega taga loomale liigiomaseks käitumiseks vajalikku. Ka ei ole tagatud loomadele piisavalt tegevusvõimalusi (pallid, ketis, esemed mängimiseks). Sobivate tingimuste tagamine vähendab loomade stressi ning sel juhul ei teki vajadust ka sabade lõikamiseks (täna lõigatakse põrsaste sabad tuimestuseta ennetava meetmena, kuid loomad muutuvad suurfarmides tihti agressiivseks ja hakkavad kaaslaseid ründama ja sabasid närima ennekõike stressi tõttu, mis on tingitud sobimatutest tingimustest).

27. Eluskalade ja -vähkide toiduks müümise keelustamine jaekaubanduses

Mitmeaastane praktika on näidanud, et jaekaubandusettevõtetel (toiduseaduse ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 tähenduses) on probleeme elusate kalade ja vähkide pidamistingimuste loomisega. Elusaid kalu ja vähke peetakse nagu toitu (ehk siis täidetakse vaid toidu säilitamise nõudeid), kuid täitmata on nõuded, mille kohaselt tuleks elusaid vähke pidada neile sobivas elukeskkonnas, millised aga ei kattu toidu hoidmise nõuetega. Taolises olukorras on kalade ja vähkide pidamise tingimused ning tapmise nõuded toodud ohvriks inimese mugavusele, mis on aga lubamatu ning arenenud ühiskonnas tarbetu. Seetõttu võib esineda praktikas olukordi, kus ettevõtjad järgides vaid toiduseaduses kehtestatud nõudeid, rikuvad karistamatult loomakaitseseadust. Mitmed uuringud tõestavad, et toidukaupluses elusalt müük (eriti jää sees) põhjustab kaladele ja vähkidele kannatusi. Lisaks 2005. a novembris leidis Euroopa Liidu Toiduagentuuri Loomade Tervise ja heaolu töögrupp, et koorikloomad, sealhulgas vähid, on tunnetuslikud olendid ning tunnevad valu ja on suutelised omandama õpitud asju. Samuti tekkis elusalt toiduks müüdavate vähkide teine, keskkonda ohustav probleem. Looduskaitseseaduse § 57 lg 1 kohaselt on võõrliikide elusate isendite loodusesse laskmine keelatud. Samas ajal, kui elusate vähkide poes müümine oli laiemalt levinud, tekkis olukord, kus inimesed ostsid poodidest elusad vähid ning lasid nad meie loodusesse, kus aga need võõrad liigid tekitasid juba ohtu meie kohalikele vähiliikidele ja nende eksistentsile.

28. Uimastamata koorikloomade keetmise keelustamine 

Teaduslike uuringute (rohkem infot – https://en.wikipedia.org/wiki/Pain_in_crustaceans)  põhjal on asutud seisukohale, et homaarid ja muud selgrootud, näiteks vähid ja krabid, tunnevad valu. Seetõttu on paljud teised riigid (nt Itaalia, Šveits, Norra, Uus-Meremaa, Saksamaa, Austraalia)  keelanud vähkide elusalt või uimastamata keetmise või reguleerinud koorikloomade kaitse oma loomakaitsealaste õigusaktidega. Kuna koorikloomade elusalt keetmine tekitab neile valu ja kannatusi,  toob selline tegevus igal juhul kaasa loomakaitseseaduse rikkumise (võiks järeldada, et tegemist on lausa karistusseadustikus sätestatud looma julma kohtlemisega). Kuna vähkide võime tunnetada valu on teaduslikult tõendatud, siis peaks loomakaitseseaduse kohaselt vähkide elus keetmine olema keelatud.

29. Loomade religioosse hukkamise keelustamine

Kehtiv õigus võimaldab loomi hukata pelgalt usulistel eesmärkidel, sh ilma uimastamata. Oleme seisukohal, et usuvabaduse kaudu ei saa kuidagi õigustata loomadele välditavate kannatuste tekitamist. Loomade heaolu reguleerivad sätted peaksid kehtima eranditult kõigile ning loomade heaolu tagamata jätmine ning kannatuste tekitamine ehk erandi lubamine religioossetel kaalutlustel ei ole põhjendatud. Usuvabadust tuleb piirata olukorras, kus usuvabaduse kuulutamiseks või usutalituse täitmisega kaasneb elusolenditele välditavate kannatuste tekitamine. Tuleb märkida, et Eesti juudi kogukond, kelle usulistes huvides religioosne uimastamata tapmine on täna lubatud, on kõigest 0,1% kogu rahvastikust (ca 1000 juuti).

30. Veiste pidamisele rangemate normide kehtestamine, sh vasikate emasloomast eraldamise ja võõrutamise regulatsiooni kehtestamine

Kehtiv regulatsioon ei taga piisavalt veiste ja vasikate heaolu ning vajab selgelt rangemaid nõudeid (sh elektripiitsa kasutamise keelustamine, veiste ja vasikate pidamise ruumi minimaalse põrandapinna suurendamine, vabapidamisel veise minimaalse lamamisala suurendamine, kohustus tagada kõikidele veistele liikumisvõimalus piisava suurusega karjamaal).

31. Tapamajade tapaliinidele, loomade vastuvõtu kohtadesse ning uimastamise- ja pidamise boksidesse kaamerate paigaldamise kohustuse ja toimuva tegevuse jäädvustamise ning talletatud teabe säilitamise kohustuste kehtestamine

Tapamajades toimuv ei ole piisavalt kontrollitud ning seda ilmestavad ka loomakaitse organisatsioonidele nt töötajate saadetud teave ja informatsioon toimuvast. Oleme seisukohal, et tapaliinidel ja loomade vastuvõtu kohtades ning nende pidamise ja uimastamise boksides toimuv peab olema kontrollitav ka tagantjärgi.

32. Karusloomakasvanduste sulgemine, toetame MTÜ Loomus vastavat algatust

Oleme arvamusel, et karusloomakasvandused tuleb sulgeda, sest loomade tapmine karusnaha saamise eesmärgil ei ole aktsepteeritav. Ilmne on see, et karusloomafarmides peetavad loomad tunnevad välditavaid kannatusi ja valu ning sobivaid nõudeid loomadele tagada ei suudeta. Lisaks ei suuda farmid täita nõudeid ja rikuvad pidevalt loomade heaolu tagavaid seaduseid. Ka rakendatavad tapmisviisid on piinarikkad (elektrivooluga läbi suu ja päraku või läbi nina ja jalgade või CO ja CO2 gaasiga – CO2 tekitab loomades paanikani viiva lämbumistunde ja ärrituse tõttu torkiva tunde silmades ja ninas).

33. EN Lemmikloomade kaitse Euroopa konventsiooniga ühinemine

Konventsioon kehtestab ühtsed ja loomade heaolu arvestavad standardid lemmikloomade pidamiseks. Eesti ei ole konventsiooniga liitunud, samas kui sellega on liitunud kokku 24 riiki, teiste seas Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Taani, Tšehhi, Küpros, Austria, Belgia, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Hispaania, Šveits, Ukraina, Türgi.