Täna veerand 8 õhtul anti teada Jõgisool maanteel roomavast koerast. Teataja sõnade kohaselt olla ta autolt paugu saanud. Toimetasin ta loomade kiirabi kliinikusse. Petatselt suutsime tuvastada ka omaniku ning mees tuli samuti kliinikusse.
“Mehed ei nuta!”, oli nõuka-aegne stampmõtlemine.
“Mehed peavad nutma ja mida rohkem nad punaste silmadega ringi jõlguvad ning eriti just avalikult töinavad, seda parem!”, näikse olevat tänapäeva Eesti moto.
Reeglina mehed ikkagi oma pisaraid püüavad varjata. Oma vanemate, armastatud naise-lapse, aga ka lemmiklooma abitus seisundis nägemine, laseb pisaratekraani valla ka kõikse kõvematel mehemürakatel meeldib see meile või mitte.
Nii läks ka eile kui peremees juba teisipäeval metsast kõlama hakanud paukude peale Aila külas asuvast kodust minema jooksnud Lucillat kliiniku põrandal nõrkenuna lamamas nägi.
“Aitäh sulle, et ta kliinikusse tõid ja maanteele vedelema ei jätnud!”, ütles ta hästi vaikse häälega kosena voolavaid pisaraid varjates …………….
