“Oleme ettevaatlikult optimistlikud”, ütles Loomade Kiirabi Kliiniku luude kokkulappimise võlur dr. Valdeko Paavel kui täna tehtud ülikvaliteetseid kompuutertomograafi ülesvõtteid vaatasime. “Lugu pole üldse ilus, aga ka mitte nii hull kui pelgasin.”
Tõsi, alul nad üritasid ääri-veeri seletada, et alati ei saagi aidata ehk teisisõnu valmistati mind halvimaks ette. Ma polnud sellega mõistagi päri ja lubasin siis ise lõikama ja luid lappima hakata kui nad käpardid hakkama ei saa!
See on ikka jube kui valus ühel loomal olla võib ja teda saab liigutada ainult poolnarkoosis olles. Ka siis lõikab kile kisa läbi maja ja inimeste luude. Jube-jube, vastik-vastik, aga loodetavasti saab vaene loom õige pea kergendust.
Tegelikult pole ka midagi imestada, sest 110 km/h kihutav auto ühele elusolendile just sellist hävingut tekitab ja tõttöelda on tõesti see üks Suur Ime, et me üldse kedagi päästa saame …….
Teile ka teadmiseks, et ristisin ta dokumente täites Reksiks, sest nime seal nõuti ja nimi peab ühel korralikul koeral ka olema. Lisaks pole ju “loomapäästegrupi avariikoer” ka mingi nimi! Eks ole?
“Millal operatsioon on?”, pärisin ootusrikkalt Valdekolt.
“See nädal on täis!”, vastas ta graafikut uurides.
“Ära jama, hädasti on vaja ja päästame ta valudest. See on kujuteldamatu ning sellega ei anna kuidagi venitada”
“Nõus, aga siis tuleb nädalasse päevi ja ööpäeva tunde juurde võluda!”
Olgu etteruttavalt öeldud, et see õnnestus meil ülihästi ja Reksukese esimene operatsioon on juba homme. Teine leiab aset neljapäeval.
Hoidke meile pöialt ja mõelge Reksi peale, et saaksime noore koera elule tagasi võidetud! Mina tänan!