Praegu on käes see aeg kui iga natunegi kasvõi vigadega kirjutada mõistev olevus peab omi mõtteid koertest avaldama. Ikka negatiivseid loomulikult. Ikka manitsevaid nagu oleksid ise kuradima targad! Aeg on muidugist õige, sest kui sind muidu ei avaldata, siis praegu on lootust, et keegi vähemalt veebi selle üllitise ikka pistab. Ajakirjanikud on mõistagi esirinnas ja kui kodumaalt pole murdjakoeralugu võtta, siis välismeediast leiab ikka mõne. Emotsiooni tekitamiseks veebist tõmmatud irevil kihvadega koerafoto juurde ja ongi klikkiderohkus ja müügiedu tagatud. Teine [...]

Kui ma olen Eesti ühe pikaaegsema ja tuntuma loomakaitsja Heiki Valneriga umbes neli minutit rääkinud, ei saa ma enam midagi aru. Tunnen, et vaja läheks tahvlit ja markerit ja hulga igasuguseid selgitavaid nooli ja noolekesi. Enda arust pöördusin lihtsa küsimusega: miks on tänapäeva Eestis nii palju loomakaitseorganisatsioone. 

Perenaise käest ootamatult lahti rabelenud Pekingi paleekoer sööstis otse auto alla. Tema ravijuhtumit komplitseerib asjaolu, et tegemist on Ukraina sõjapõgenike koeraga ja omanikel puudub raha kliinikuarvete eest tasumiseks.