Eelmises loos rääkisin koer Muskast, kes võttis ühel heal päeval kätte ja läks maailma uudistama. Kõige hullemast päästis teda Elly Eilart, kes ei pidanud paljuks kinni pidada ning koerake maanteelt üles noppida. Nii ta meie kätte sattuski ja mõistagi oli perenaine rõõmus, et oma lemmiku ühes tükis kätte sai.

“Mul pole aeda ümber, aga ta ei lähe hoovist ära. Ei tea, mis talle nüüd pähe kargas?”, laiutas perenaine käsi.

“Ta elab sulle ikka toas?”

“Ei ela, sest ta arvates on kuuris parem.”

“Mu juures oli küll voodis ja tundis end väga koduselt. Väikest koera on õues ikka õite narr aastaringselt elamas näha!”

“Minu poolest võib ta tuppa tulla, aga nuusib nurgad läbi ja siis lippab kohe õue tagasi. Ööseks panen ikka kuuri ukse lukku, et ta välja ei saaks, aga see on tema enda valik.” 

Meie juttu hakkas ühtäkki häirima tagumisest aianurgast tulev haukumine, millega ilmselgelt taheti märku anda, et ka neid tuleks seltskonda võtta. Kui ma kuskil käin, siis viskan kiire pilgu peale ka teistele elukatele, et neil ikka kõik korras oleks. Seekord polnud erandiks:

“Sul on veel koeri?”

“Seal taga elavad kaks tükki veel.”

“Ma viskaks pilgu peale kui sa vastu pole.”

“Mine aga ütle tere, mul pole selle vastu midagi!”

Avanev vaatepilt mind ei rõõmustanud ja nii ka perenaisele ütlesin:

“Elavad siin sita sees euroaluste peal! Mulle see küll ei meeldi! Seda asja tuleb muuta, muidu läheme tülli!”

“Ma pole jõudnud veel koristada, aga ega see õige asi tõesti ole. Nad ise veavad need kuudilobudikud prahti ka täis. Need on tegelikult mu surnud tädipoja koerad, kes siia toodi. Kuu või poolteist tagasi suri. Ma ei saanud neid ju lageda taeva alla nälgima jätta! Ja toidan ma neid korralikult!”

“Seda on näha, aga otsime uue kodu? Siin neil nüüd küll hea olla ei ole! Saan aru küll, et tahtsid parimat ja tänud sulle, et selga ei keeranud ning koeri varjupaika ei saatnud, aga mõtle mu pakkumise peale. Eks ole?”

“Seda mina ei otsusta ja pean pojaga rääkima – tema nad siia tõi tegelikult.”

Nii me lahku läksime ja tagasiteel auto juurde, põikasime ka hobuse juurest läbi. Temast olen juba kirjutanud ning talle uue kodu otsimisega tegeleb parasjagu Eneli Kristenbrun Loomapäästegrupi Hobuabiüksusest. Minu, meelevigase ja halva mäluga inimese jaoks oleks see tore suksu juba ammuilma uues kodus. Eneli tahtis aga asju “ametlikult ja õieti” ajada, et see oleks ka teistele hobuseomanikele õpetuseks, et riik võtab loomad lihtsalt käest ära kui sa nende eest ei hoolitse!

Loodetavasti see nüüd õnnestub. Mäletatavasti tunti sellele suksule kaasa ka siis kui ta veel Võrumaal elas, aga riigiametnikud laiutasid vaid käsi ja nokkisid ninasid. Mõni sügas kanni ka. Olukord on aga veidikene muutumas ja need, kes on jälginud Loomapäästegängi tegumisi, on kindlasti märganud, et läheme loomade nimel lõpuni välja ja ka riik on hakanud end aina rohkem kehtestama. Vähemalt meie “kambal” on õige mitu taolist juhtumit ette näidata küll kui ühiselt riigiametnikega tegutsedes loomad halva omaniku käest ää päästsime!

Muska perenaine helistas juba sama päeva õhtul, et võin kutsadele kodu otsima hakata küll. Leppisme kokku, et lähen läbi samal päeval kui oma vanamehega pean haiglas käima. Siis pole topelt sõitmist ega kütuse kulutamist. Muska näikse mu masina juba kaugelt ära tundvat ja lippas saba liputades rõõmsalt vastu.

“Ohh sa kurivaim, aja teine veel koduhoovil alla!”, mõtlesin hoogu maha võttes, sest nii pisikest koera ju tõesti ei märka. “Mis nende kahe koera nimed on?”

“Ma ei tea, sest me ei suhelnud tädipojaga üldse! Mõtle ise nimed välja!”

Eks see ole individualistidest eestlaste traagika, et pered ja suguvõsad üsna lahku kasvavad ning mu enese oma pole selle koha pealt mingi erand – ei tea isegi oma täditütarde ja -poegade laste nimesid, nende lemmikute omadest rääkimata. Peaasi, et järgmine põlvkond omavahel juhuslikult võhivõõrastena ei kohtuks, armuks ja altari ette ei tõttaks. Muide, ka see on tõsilugu, mis juhtus mo sugulastega ja noored olid üliväga pettunud ning õnnetud kui kirikuisa neid paari keeldus panemast, sest veri lihtsalt ei lubanud. Nad ise ei teadnud sellest mõistagi ööd ega mütsi, aga see selleks.

Kuna ma nende kahe väga vahva kutsa nimesid ei tea, siis ristin nad meelevaldselt ajutiselt Kalleks ja Malleks. Loomapäästegäng suhtub oma hoolealuste tulevikku märksa tõsisemalt kui paljud tõuühingud või koerakasvatajad ning seetõttu peaksid potensiaalsed kodupakkujad mõnda asja teadma:

  • Kalle ja Malle läbivad põhjaliku tervisekontrolli ja neile paigaldatakse mikrokiibid ning omaniku andmed kantakse ka registrisse
  • Kalle ja Malle loovutatakse Loomapäästegrupp MTÜ lepinguga, milles me ei luba neid muuseas ka ketti panna ja ükskõik, mis põhjusel ilma meiega nõu pidamata loovutada ega hukata
  • Kalle ja Malle loovutustasu osas oleme valmis mööndusteks, sest ei taha neid vahvaid sõpru lahutada. Arstitädi kulude katmisega peate arvestama aga kindlasti

“Kuni su küla veel elab, elad sina ka”, on üks kena ütelus ja sestap tegelen Kalle ja Malle kodude otsimisega isiklikult. Oma küla värk ja oma küla koerad, keda ei saa ripakile ega talveks õue jätta! Ei muud! Sestap andke palun oma kodupakkumissoovist otse mulle ka teada: 53 230 230 , heiki@animalrescue.ee