Reks meenutab praegu tõelist bioloogilis-mehaanilist robotit, sest ta seljast välja turritavad rauad-klambrid-poldid tekitavad judinaid ning jätavad sellise mulje küll, et tegu on mingi ülisalajase katsega looma ja masinat ühendada.

Reksi ettevalmistamine operatsiooniks algas eile kell 14.00 ja 14.25 keeras Valdeko Paavel käised üles ning asus tööle. Ses mõttes on Valdekol muidugi huvitav töö, et koera lahti lõigates oli tal vaid ähmane ettekujutus ja plaan, mida tegema hakkab. Reaalse olukorra nägemine muudab aga tavaliselt seda suurt PLAANI ja siis tuleb juba “loominguliselt” läheneda. Tundub veider, aga nii just see on.

Arvestame algselt umbes 3 tunniga ja nii ma kliiniku vahet iga tunni tagant jõlkusin, sest hing ei andnud asu.

“Operatsioon alles käib. Reks on stabiilne. Ära muretse!”, ütles administraator Erika kui kolmandat korda Loomade Kiirabi Kliiniku uksest sisse astusin. “Enam ei lähe kaua!”

“Seda sa ütlesid eelmisel korral ka!”

“Kas ma lähen ja uurin?”

“Jumala pärast mitte! Läheb kaua läheb ja tulen tunni pärast uuesti”

Ootaja aeg on pikk, aga 20.06 sai see piin läbi. Reks lükati kompuutertomograafi ruumi, et kõik taas üksipulgi üle kontrollida.

“Ma olen nii väsinud, et mul pole ühtki mõtet ega sõna enam!”, ütles Valdeko arvutiekraani uurides.

“Saad sa vahepeal ka ära käia ja puhata või pead jutti lõpuni vastu pidama?”

“Ära ei saa kuskile minna, sest nii palju asju võib juhtuda! Alates infektsioonist kuni ….. ahh ma ei viitsi rääkida”

“Sellisel juhul on sul maailma nõmedaim töö, sest minul küll taolist kannatust pole! Oli Reks su senise karjääri kõige raskem patsient?”

“Jube lapitamine oli küll ja vahepeal võtsin juba sae, et lõikan liigese ja käpa maha, sest seal ei olnud lihtsalt midagi teha. Liigesega mässamine võttiski pool ajast, aga see vaev õigustas end igati. Loodetavasti hakkab Reks isegi käima, aga ei hakka ette ennustama, sest närv sai muljuda …..

Võibolla see oli kõige raske operatsioon, võibolla ka mitte, sest nad kõik on nii ühesugused, aga samas ka äärmiselt erinevad. Ma ei oska öelda! Ära päri rohkem, ma olen nii väsinud, et aju ei tööta!”

 

Reks oli mõnusa narkolaksu all ja ilmselt oli tal väga hea olla. Kahjuks pidime ta sellest roosast valutust ja muretust mullist üles äratama ning ta hakkas vaevaliselt reaalsusesse tagasi tulema. Loodetavasti saan juba mõne tunni pärast väheke lõbusamaid pilte üles laadida ja päeva lõpuks kannan ka ette kui palju annetusi laekus ning kui palju see päästeoperatsioon juba sellest neelanud on. Panen loole punkti dr. Valdeko Paaveli sõnadega:

“Inimene on teinud kõik, mis tema võimuses ja ülejäänu on juba Reksi noore organismi ja tema Jumala kätes …”

Tegelik paranemine algab alles nüüd, sest eeldused on loodud. Paraku saame seda protsessi ainult jälgida ja kaudselt toetada. See on väga pikk ja vaevaline teekond …..

Loomapäästegrupp
EE437700771003183318
Assaku Reksi ravikulud

900 23 23 (10.-)