10.augustil vahendasime Facebookis järgmist murekirja:
“Tere! Ma ei oska mujale pöörduda ja loodan, et hädas loom saab abi teie poolt. Matsalu lähedal elab karjamaal koos lehmadega üks raudjas hobune, kabjad juba väga pikka aega värkimata.
Liikumine oli loomale juba väga raske! Leidsin külast ka tema omaniku, kes tundus olukorra suhtes suhteliselt hoolimatu. Nimeks on XXXX ja telefoninumber XXXX kui ikka andis õige numbri ja nime. Saadan ka pildid hobusest.”
Juba järgmisel päeval helistas mulle ka omanik ja andis ammendava vastuse. Lisaks palus ta postitus kustutada või vähemalt foto ja tema kontakt maha võtta. Loo lõppu saate lugeda „Loomapäästegängi“-lehel.
„Miks sa nii teed?“, pärivad hämmeldunud lugejad.
Eks ikka sellepärast, et te harjuksite gängi-lehel käima ja selle omaks võtaksite. Mõnda aega ma blogisse ei kirjuta ja kõik mu loomadega seotud lood hakkavad just sel lehel ilmuma.
Ma olen nn „avaliku loomakaitsja“ karjääri jooksul üsna paljusid ühinguid promonud ja täna on nende fännklubid tuhandepealised. „Loompäästegäng’i“ toetusgrupp tuleb nüüd kiirelt-kiirelt viia samale tasemele ja sellest ka selline käitumine või lugejate suunamine kui soovite. Mul on lausa sportlik hasart sees ja seda ei tohi te mulle mitte pahaks panna, sest uus ühing tõi kaasa uue hingamise ja tegutsemistahte loomade eest veelgi võimsamalt rokkida.
Mida siis värkimata kapjadega hobuseomanik oma vabanduseks kostis. Toon teieni härra kirja:
“Tere, hobusel, kellest te Matsalus märku andsite, sai täna kabjad lõigatud. Järgmine lõikus kuu aja pärast, aga ka taustast natuke. Sellel hobusel on selline soodumus, et kabjad kasvavad väga kiiresti ja ma lõikan vähemalt kaks korda aastas tal kapju.
Tunnistan, et jäin sel korral kõvasti hiljaks selle asjaga, aga kahjuks ei ole asjaolude kiuste ei mul ega ka värkijal aega õnnestunud klapitada seoses looma sööda kogumise hooajaga hetkel.
Rohkem seda probleemi ei teki kuna ostan endale tangid ja hakkan seda regulaarselt ise vajadusel tegema. Saadan hobusest ka värgitud kapjadega foto. Uut postitust ma ei soovi vaid paluksin eemaldada postitusest minu kohta käiv info ja pilt hobusest.
Ette tänades, XX”
Ma tean milline tamp maainimestel ja loomapidajatel heinategemise ajal ja seega üldse ei kirjusta. Eesti on nii väike ja uurisin härra tausta ning kõik ütlesid, et tegu on igati toreda mehega, kes oma loomadest hoolib. Seega ma teda loomavaenulike “sigade nimekirja” ei pane.
Vestlus oli meeldiv ja viisakas ning nii see võikski käia, et oma viga tunnistatakse, see parandatakse ruttu ära, mitte ei hakata jaurma ja mögisema. Viimased kodanikud on muidugi mu lemmikud ja neis ma kirjutan suurima häämeelega.
Paraku on mul üks reegel, millest olen taganenud vaid ühel korral – ma ei võta postitusi maha ja vastutan oma sõnade eest ning targem on lihtsalt loomadega halvasti käitumise pärast mu huviorbiiti mitte sattuda. Kuna härra oli igati normaalne, siis temale viitava inffi asendan iksidega, aga see on ka kõik, sest mis usaldusväärsust saaks mu lugudes olla kui ma neid muudkui kustutan ja hiljem väidan, et ei tea midagi! Eks ole!
“Märka ja aita või vähemalt anna teada ja toeta rahaliselt tegijaid kui endal aega, oskusi või võimalusi napib! Tänud juba ette!”
Vihjed ja teated: +372 53 230 230 ; help@animalrescue.ee