Tänased riigijuhid väidavad, et loomakaitsega on Eestis kõik korras. Meie ütleme, et see ei vasta tõele. Poliitikud kinnitavad, et loomi kaitsevad seadused. Meie kinnitame, et ainult paberile kirjutatud mitterakendunud ning muutmist vajavad seadused loomi ei aita. Ministrid väidavad, et kontroll loomade heaolu üle on piisav. Meie jällegi pole pahatihti rahul Veterinaar- ja Toiduameti ning Keskkonnainspektsiooni tööga ning kinnitame, et seda saaks palju paremini teha. Seega lahendamist vajavaid probleeme jagub kuhjaga, aga täna selleks poliitiline tahe puudub. See on ka mõistetav, sest loomad ju valimas ei käi! Järelikult peavad nende eest kostma loomasõbralikud inimesed, keda peaks olema palju-palju rohkem, et meid ka kuulda võetaks.

Ma ei teinud seda lehte tahtlikult väga ametlikuks nagu tavaks, vaid rääkisin otse ja omadega nagu asjad on. Tegelikult me pole üldsegi nii ametlikud ja tähtsad nagu pahatihti võib välja paista, vaid “meie gängi” on kogunenud täiesti tavalised inimesed, kes soovivad, et ka loomi koheldakse veidike paremini. Me polegi tegelikult nagu mingi ühendus, vaid pigem sõbralik pere, kes soovib seda julma maailma vaid veidike paremaks paigaks muuta. Me ei tea täna vastuseid paljudele küsimustele, aga areneme päev-päevalt erinevatest juhutumitest ja loomadelt õppides. Mäletan kui 2007 aastal läksin Loomakaitse Seltsi ja soovisin tegevuses kaasa lüüa. Alul pelgasin, et ma ei oska ega tea ju midagi!  Ei peagi teadma, sest loomakaitsjaks ei saa kuskil õppida, täpselt samamoodi nagu ka heaks emaks või heaks inimeseks ei saa kuskil koolis õppida. See tuleb su seest ja kui sul on empaatiavõime olemas ning soovid siiralt ka loomade kannatusi vähendada, siis rohkemat polegi vaja! 

Kordan veel korra üle gängi tegutsemise põhialused. Me ei taha saada kõige suuremaks, ilusamaks, tublimaks, targemaks jne jne organisatsiooniks. Me oleme samasugused lihtinimesed nagu ka sina hea lugeja ning meil on samad rõõmud ja mured. Meil on samad prioriteedid ja kohustused alustades perest ja lastekasvatamiset, tööst ja koduhoidmisest, sõpradest ja hobidest, aga me hoolime loomadest sedavõrd palju, et kuuldes nende hädast või õnnetusest, läheme tasu nõudmata appi ning viime nad arstile. 

Seejärel naaseme tavapärase elu juurde ning loodame, et uut abivajavat niipea ei saabu. Ideaalis võiks iga vabatahtliku ümber moodustuda 25 kilomeetrine tsoon, mis tagaks operatiivsuse vähemalt nende loomade-lindude jaoks, kes puuri mahuvad ja keda on võimalik turvaliselt eramasinas transportida. Päästekaubikud “müravad” vähe laiemal trajektooril ja reageerivad metsloomade ning suuremate elukate või väga haigete-katkiste patsientide puhul. Ideaalis võiks olla palju-palju rohkem aktiivseid vabatahtlikke, sest siis ei koormaks me ühtesid ja samu inimesi üle. Muidu see muutub juba päristööks, aga sel juhul võib kaduda ka kogu ilu ja võlu nagu palgatöö puhul pahatihti minema kipub.

Olen näinud kolmes mittetulundusühingus kuidas vassimine, kaasvõitlejate tagaselja kirumine ja intriigitsemine viivad totaalse kaose ja peaaegu organisatsiooni sulgemiseni välja. Sestap püüame seda iga hinna eest vältida ja ärgem unustagem, et oleme kokku tulnud ikka loomade päästmiseks, mitte oma egode upitamise nimel. Loomulikult me vaidleme tuliselt, aga see on emotsionaalsete inimeste puhul ka normaalne, sest eks me kõik ju soovi lõppkokkuvõttes sama – paremat elu loomadele. Kui ka Sulle pole need põhimõtted vastukarva, siis tule meie sekka – rikkaks Sa ei saa, aga see-eest nalja ja nii kurbuse- kui rõõmupisaraid julgen lubada küll! Lisaks saad kindlasti veel rahuolu oma tööst ja päästetud loomahingede tänu käib mõistagi asja juurde.

Üle kolmeteist aasta tagasi polnud mul eriti midagi peale ebamäärase unistuse maailmast, kus ka loomadel ja lindudel oleks parem elada. Täna ma elan selle unistuse sees või olen vähemalt sinnapoole teel. Ühtäkki on kõik palju lihtsam, selgem ja loogilisem. Enne väga olulistena tundunud asjad on muutunud väärtusetuteks ja vastupidi. Päris palju on veel minna, aga ühel päeval jõuan ma kohale. Ma väga loodan, et see ikka juhtub! Äkki tahad seltsi pakkuda ja läbime selle teekonna koos? 

Kui su eraelu ja töö võimaldavad loomade ja lindudega toimunud õnnetustele reageerida, siis anna endast teada ning täida alljärgnev avaldus. Kui mitte, siis saad toetajana ikka aktiivgruppi ja loomi kas ühekordse annetuse tegija või püsitoetajana aidata. Nii gängi kui enda poolt isiklikult suurimad tänud headele inimestele toetuse eest ja uutele tegijatele tere tulemast meie loomasõbralikku perre! 

Parimate soovidega,
Heiki Valner
Loomapäästegrupi asutaja